Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra online in south africa viagra kaufen ohne rezept legal viagra generico online contrassegno. Buying levitra online uk wo kann man viagra kaufen schweiz buy viagra canadian online pharmacy. Cialis over the counter usa erfahrung mit femara buy viagra pharmacy ireland.
Kiiu mõisast

 

Kiiu mõisa rajamise kohta andmed puuduvad. 1348. aastal toimus Kiiu mõisas Harju-Viru seisustepäev. See tähendas, et Kiiu oli piisavalt keskseks punktiks nii Harju kui Viru rüütlitele, vaimulikkudele ja linnakodanikele ning seetõttu sobilik koht kogunemiseks. Tõenäoliselt oli juba sel ajal Kiius olemas mõis, sest seisuste päeva toimumise kohana on kirjutatud villa Kyde, mis tähendab tõlkes pigem mõisa kui küla. Sellest ei tihka siiski teha ennatlikku järeldust, et siin oli ees ootamas esinduslik hoonestus, tõenäoliselt toimus seisustepäeva saadikute majutus telklaagris. Küll aga saab järeldada, et Kiiu oli tollal üle Põhja-Eesti tuntud paik, kuhu osati kaugemaltki tulla. Seekordne seisustepäev oli ise ilmselt üks äärmiselt tõsine nõupidamine, sest alles oli selja taha jäänud Jüriöö ülestõus ja Taani kuningas oli müünud oma Eestimaa hertsogkonna Saksa Ordule. Võimuvahetus pakkus ilmselt arutelu teemat piisavalt.

 

Kiiu mõisa on esmakordselt sõnaselgelt mainitud 1418. aastal, mil selle omanikeks olid vennad Hannes ja Klaus Soye.

 

1505. aastal omandas mõisa Hermann Lode, kellelt see 1517. aastal Fabian von Tiesenhausenile läks. Fabiani järel valdas mõisa tema poeg Caspar von Tiesenhausen, kes aga Poola poolele üle läks, mistõttu mõis 1566. aastal riigistati.

 

20. oktoobril 1614 läänistas Gustav II Adolf mõisa Jakob De la Gardiele truu teenistuse eest aga osalt ka Caspar von Tiesenhauseni võla tõttu.

 

1666. aastal müüs Jakobi poeg Axel Julius De la Gardie Kiiu mõisa 18 000 riigitaalri eest oma õele Christina Catharina Stenbockile.

 

17. sajandi lõpus mõis redutseeriti. 1699–1907 moodustas Kiiu koos Kolga, Kõnnu ja Loo mõisaga fideikomissi.

 

Tsaar Peeter I käsul immiteeriti mõis 1714. aastal Christina Catharina Stenbocki tütrepoja krahv Gustav Otto Douglase käsutusse.

 

16. veebruaril 1724 kuulutati Kiiu keiser Peeter I privileegiga Stenbockide pärusomandiks. Mõisaomanikuks sai Bengt Ludwig Stenbock (1694–1737), viimase surma järel aga tema vend Friedrich Magnus Stenbock (1696–1745). Viimaselt päris mõisa tema poeg Karl Magnus Stenbock (1725–1798), temalt omakord pojapoeg Magnus Stenbock (1780–1816). Temalt pärib mõisa poeg Ludwig Stenbock (1812–1849), temalt aga vennapoeg Magnus Stenbock (1804–1885). Viimase pärija oli tema pojapoeg krahv Eric Stenbock (1860–1895). Ericu surma järel pärib mõisad tema lell krahv Michael Stenbock (1837–1910).

 

1907. aastal ostis Wilhelm Nerling 350000 rublaga Kiiu mõisamaad. Talumaad kinnitas 1912.aastal Tallinna Ringkonnakohus Michaeli pojale Wssewolod Stenbockile.

 

Kiiu mõisal on olnud hulgaliselt rentnikke. Neist ainult väheste kohta on säilinud andmeid. Siin on nimetatud neist mõned. Aastaarvud nimede ees näitavad aastat ,mil kirikuraamatu järgi nimetatud isik kindlasti on olnud Kiiu rentnikuks. Kuna Reinhold von Tritthoff suri 1895 .aastal, siis on teada ka Ludwig von Wendrich`i rentnikuks saamise aeg.

 

1841 Hugo von Brevern (hilisem Loo rentnik, rahvas mäletas veidriku Prievli- härrana)
1848 Koch(?)
1851 Rudolf von Tritthoff ( krahv K.M.Stenbocki väimees)
1889 Reinhold von Tritthoff (eelmise poeg)
1895 Ludwig von Wendrich (rahvasuus Vändrik)
Murell(?)
Wilhelm Nerling (rahvas kutsus teda Närling ja mäletas mõnusa mehena).

 

Kiiu mõis kuulus majoraatse fideikomissi alla, st tegemist oli tervikvaraga, mida oli seadusega keelatud müüa, pantida, sellele servituute seada või koormata mõnel muul viisil, kusjuures omanikul puudus igasugune õigus ilma vastava kohtuotsuseta seda korda muuta. Fideikomiss pärandus majoraadipõhimõttel alati üksnes vanemale pojale või selle puudumisel lähimale vanimale meessoost sugulasele, mis pidi tagama väärika suguseltsi järjepidevuse ning sellele tarviliku seisusekohase ainelise vundamendi. Samas ei käsitatud seda vaid konkreetse majoraadihärra ja tema kitsama perekonna viisaka äraelamise tarbeks loodud kinnisvarana vaid sellega kaasnes moraalne kohustus hoolitseda sugukonnapeana terve suguvõsa heaolu eest. Just fideikomiss oli põhjuseks miks Kolga majoraadi aladel, sh loomulikult ka Kiius, talude mõisalt väljaostmine sai alata alles peale selle piirangu lõpetamist 1907. aastal.

 

Kolga majoraat oli XX sajandi alguseks suurtes rahalistes raskustes. Et mõisa pankrotist päästa tuli leida moodus fideikomissi lõpetamiseks ja niiviisi teha tee lahti mõisa varade müügiks. Abi tuli Kõnnu mõisast, kus kunagi oli mõtlematult kirjutatud servituut oma talupoegade kasuks, et need saaks õiguse mõisa metsa kasutada karjamaana. See varale pandud ebaseaduslik servituut andis Stenbockidele viisaka ettekäände fideikomissi kohtulikuks tühistamiseks ja tülika varade müügipiirangu lõpetamiseks. Tegelikeks fideikomissi lõpetamise põhjusteks olid aga suurekspaisunud suguseltsi krooniline ülejõu elamine, äge rahapuudus ja võlausaldajate nõuded.

 

Peale fideikomissi lõpetamist omandas Wilhelm Nerling, Kiiu mõisa senine rentnik 350000 rubla eest Kiiu mõisa. Nerling ei olnud Stenbockide sugulane ega isegi mitte aadlik. Ta oli Järva-Madise pastori poeg, abielus Haljava mõisniku tütre Anna von Stackelbergiga. Kuusalu kirikuõpetaja Karl Eduard Ney (1907-1914) kirjutab seepeale 1908. aastal kirikukroonikasse, et tema arvates on algamas nüüd täielik kaos. Nimelt on Nerling koos Kiiu mõisaga omandanud ka tavaõiguse alusel kiriku põliskasutuses olnud maad nagu Kooli põld, Kooli heinamaa ja Rannaheinamaa. Need maatükid on varasemate mõisahärrade poolt igiammustel aegadel antud kirikule heameeleks kasutada. Nerling olla öelnud, et esialgu võib kirik neid maid edasi pidada, kuid kahtlemata kuuluvad need temale kui ostjale. Ney on veendunud, et sellisest asjade käigust ei saanud teadlikud olla Stenbockid, kes on alati kirikusse hästi suhtunud. Nerlingile läksid ka kõik köstri kasutuses olnud maad. Pastori arvates oli Nerling kui Stenbocki nõuandja olnud kõige selle alatuse taga.

 

1909. aastal kirjutab Ney, et kuna temaga on käitutud puhtalt juriidikast lähtuvalt, siis peab ka tema nüüd nii talitama. Ta kavatseb edaspidi pastoraadi metsa, mida eelnevad ametivennad on hoolega hoidnud, ulatuslikult maha raiuda ja realiseerida. Samuti plaanib ta Nerlingilt nõuda jahiõiguse eest kiriku metsades 50 rubla aastas ja ähvardab, et kui viimane seda ei maksa, siis kõmmutab ta kõik metsas elavad jänesed ise maha. Ney loodab ometi, et kuna Nerling on kirglik jahimees, siis küllap ta selle raha ikka maksab. Ainul nii saavat selliste „aumeestega” asju ajada. Pastori pahameel on kindlasti tingitud ka sellest, et peale Kiiu mõisa omandamist muutus Nerling kiriku patrooniks, kes just pidanuks seisma hea kiriku käekäigu eest. Seda kummalisem tundus Neyle, et see isik on nüüd põlised kirikumaad endale krabanud.

 

Kõnnu mõis suudetakse esialgu veel Stenbockide perele jätta, kuna sellele oli kavandatud oluline roll Kolga mõisa päästmise plaanis. Kõndu koondatakse suur osa majoraadi võlgadest ja see müüakse variisikule. Kolga peaks saama niiviisi võlgadest vabaks ja jääma Stenbockidele. Pastor Ney on mures, et nii laguneb balti suuruselt teine maavaldus – 28000 tiinu suurune hiigelmõis. Ney kirjutab, et siin on ka vastus pastor Kentmanni juba1895. aastal esitatud küsimusele: Mis saab küll Kolga mõisast?

 

1908.aasta all kirjutab Ney kroonikasse, et parun Stackelberg, kes oli Stenbocki volimees koos tema oma nõuniku Nerlingiga mahhineerivad koos Doni-Aasovi panga juudisoost tegelastega. Stenbockide võlad koondataksegi Kõnnu mõisa ja panga taksaatorid hindavad mõisa varad üles: põllukive näidatakse kui väärtuslikku ehitusmaterjali ja juba raiutud mets läheb kirja täis elujõus metsana. Ilmselt saavad taksaatorid mahhinatsioonide eest suurt vaheltkasu. Siis leitakse tsaariperekonna sugulane suurvürst Nikolai Nikolajevitš Romanovi vallaspoeg kaardiväepolkovnik Nikolai Nikolajevitš Nikolajev, kes on abielus kellegi itaallannaga, kes on omakorda jõudnud olla varasemas abielus paruness Wrangel. Kõnnu mõis, mille tegelik väärtus ei ole enam kui 300 000 rubla ostetakse naise nimele 500 000 rubla eest. Tõenäoliselt ostab ta selle mõisa laenurahaga või saab võlgade katteks. Järgnevalt realiseerib uus omanik, proua Nikolajeva, mõisa metsa ja muu vara ning laseb mõisa pankrotti. Pankrotipesa läheb Talurahvapangale, Doni-Aasovipank sai ilmselt tehingust korralikku kasu. Nikolajevite tehinguisse kaasamine oli ilmselt tarvilik omamoodi garantiina, sest keisri sugulane andis kogu mahhinatsioonile vajaliku usaldusväärsuse ja samuti päästis peale pankrotti võimalikest ebameeldivustest. Pastor Ney on nördinud, et Stenbockide lugupeetud suguselts sellistes mahhinatsioonides kaasa lööb. Ka peale Talurahvapanga omandusse minekut jäi Kõnnu mõisa pidama selle senine rentnik de Vries.

 

1910. aastal on Ney kirikukroonikasse jäädvustanud järgmisi uudiseid ja mõtteid: Peter von Stenbock, kes on hiljuti lahutanud oma rikkast vene naisest, ei suuda enam katta Loo mõisa väljaostuks võetud võlgu ja see pannakse müüki. Wilhelm Nerling oli Stenbockide usaldusisik ja tal oli volitus tegeleda mõisa müügiga ja näidata seda potentsiaalsetele ostjatele. Küsitud alghind oli 125000 rubla. Ootamatult asus aga Nerling ise ostja rolli ja omandaski mõisa. Arvatavasti oli mõisa tegelik väärtus oluliselt kõrgem kui Stenbocki poolt hakatuseks nimetatud summa. Pastor kinnitab, et Loo mõisale tuli jõukate ostjate poolt palju paremaid pakkumisi, kuid Nerling ostis mõisa alghinnaga. Häbiks paneb Ney, et nii müüjaks kui ostjaks oli sisuliselt sama isik.

 

1913. aasta aadressraamatu järgi kuulusid Kiiu mõisa talumaad Agraarpangale. Tõenäoliselt olid panga omanduses seniste renditalude müügiks krunditud maad, mitte mõisa kui tootmisüksuse maad, mis said uued omanikud alles maareformi käigus. Eesti Vabariigi Maaseaduse alusel nii Kiiu, Loo kui Kõnnu mõisad riigistatakse kogu täiega, ainult Kolga mõisasüda (nagu ka Tsitre suvemõis) jäetakse natsionaliseerimata ning antakse nn jäänukmõisana Stenbockide perekonna, täpsemalt selleks loodud erilise, ikka fideikomissi ja majoraadi põhimõtetel toimiva sihtasutuse omandusse. Uhke esindushoonete ansambel lülitatakse ühe haruldase erandina toona veel rikkalikust ent lausnihilistliku suhtumise käes kannatavast kodumaisest mõisa-arhitektuurist meie esimesse ja üpris lühikesse riiklikusse muinsuskaitse nimekirja. Kiiu äsjarenoveeritud häärberile ja utilitaarse ilmega abihoonetele sellist au muidugi osaks ei lange, ei siis ega ka mitte hiljem (väljaarvatud Kiiu tornlinnus). Mõis langeb aastatel 1918-1919 korduvalt rüüstamise alla ja seda nii kohalike tegelaste kui vene ja eesti sõdurite poolt. Nerling taotleb tulutult Eesti riigilt mõisasüdame tagastamist ja rüüstekahjude korvamist. Kohtus lüüa saanuna heidab ta kõigest 50-aastase mehena hinge. Mõisasüda jääb pikemaks ajaks riigi kätte.

 

1920-ndatel aastatel paiknes lagunevas Kiiu mõisas Kuusalu hobupostijaam, alates 1929. aastast Kiiu, peale ümbernimetamist Kuusalu vallavalitsus. II maailmasõja ajal olid mõisas korteris nii vene kui ka saksa sõdurid. Peale sõda olid mõisas korterid, Geoloogia Valitsus, kauplus, alates 1969. aastast Kuusalu kolhoosi abitootmine „Estron”, aastatel 1981 kuni 1993 Kuusalu kolhoosi kontor ja alates 1994. aastast Kuusalu vallamaja.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.