Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Cheapest viagra us http://www.west.net/~tmiller/gh/generic-proscar.html buy levitra in uk. Is viagra available on prescription china viagra bestellen cialis sale india.
Kiiu kohast Kuusalu kihelkonnas

 

Kuusalu kihelkonna/valla struktuur on püsinud stabiilsena ligi tuhat aastat: kaksikkeskus Kuusalu-Kiiu ning tiibadel tasakaalustavalt Valkla ja Kolga. Igaühega neist on Kiiu olnud seotud isemoodi. Kiiu ja Kuusalu vahemaa teineteisest parasjagu veidi rohkem kui paar versta ning omavaheline funktsioonide jaotus on välistanud ühe suure totaalselt domineeriva keskasula tekkimise. Samas mõlemad on kasvanud silmnähtavalt just teineteise suunas ning nende vahel Rihumäel jõuliselt arenenud hoonestusala moodustab nüüdseks olulise ühenduslüli Kiiu-Kuusalu traditsioonilisel teljel. Kuusalu kirik ja pastoraat koos oma väheste maade ja talupoegadega asusid sajandeid kaksik-enklaavina keset Kiiu mõisa aina kosuvaid valdusi. Kiriku patronaadiõigus (pastori valik ja muud eesõigused, aga ka kohustused) oli läbiaegade seotud Kiiu mõisaga. Alates mõisnike eestkostest sõltumatute, nüüd juba tõeliselt omavalitsuslike valdade loomisest 1866. aastal sulandatakse pisike Kuusalu kirikuvald enesestmõistetavalt seda ümbritsevasse Kiiu valda. Järgnev valdade ühendamislaine 1891. aastal toob kaasa juba täiemõõdulise Valkla valla liitmise Kiiu külge. Kahe naaberkogukonna saatus on põimunud korduvalt nii varem kui ka hiljem ning just sealsed põlispõllud moodustavad tänagi silmnähtavalt kogu kihelkonna kõige avarama ja võimsama viljelusmaa massiivi. Kiiu kanda on olnud läbi sajandite Kuusalu kihelkonna agraarse lääneosa keskpunkti roll, mis joonistub eriti selgelt välja 1938.aasta vallareformiga, mille tulemusena ühinetakse Kodasoo vallaga, kuhu juba varasemast kuulub ka kunagiste Kääniku ja Rummu mõisate maid ja inimesi. Vallamaja jääb vanaviisi Kiidu, aga valla uueks (kompromiss) nimeks saab Kuusalu.

 

Kolga on teadupoolest suurema osa oma ajaloost olnud kihelkonna metsase ja merelise idaosa keskuse rollis. Samas ligi poole mõisa-ajast on Kiiu ja Kolga (koos juurde moodustatud Loo ja Kõnnu mõisatega) olnud ühtedes kätes, kujutades endast kolossaalset tervikvaldust, oma erilise põhiseadusega Kolga fideikomissi ehk majoraati. Mõisa-ajastu viimastel sajanditel oli Kolga majoraat Eesti alade suurim eramaavaldus. Kolme Balti kubermangu peale oli sellest vaid üks veel suurem – Dundaga Kuramaal. Vääraks osutub kujutelm, et kogu seda hiigelmajapidamist juhiti operatiivselt Kolgast ja Kiiu olnuks justkui miski karjamõisa staatuses. Majoraadihärrad, olgu nad De la Gardied või Stenbockid, tegelesid oma nelikmõisa otsejuhtimisega üksnes erandkorras, kui hädavajadus neid selleks sundis. (Kaugjuhtimise teel olid ju edukalt valitsenud oma Kolga latifundiumi ka selle varasemad peremehed – Roma klooster ja Taani kuningad.) Kogu normaalaja olid nõndaviisi siis nii Kiiu kui ülejäänud mõisad (sh ka esindusliku residentsina väljaehitatud ja sellisena regulaarselt pruugitav Kolga) vähemkuulsate härrade, tihtilugu sugulaste-hõimlaste käes rendil. Kiiu mõis koos juurdekuuluvate küladega oli Kolga majoraadi põllumajanduslikult kõige tõhusam ja tulusam tootmisüksus. Arvestades selle vanust (Kiiul on kihelkonna kümne mõisa hulgas kõige pikem ajalugu) ja suurust ning võimekust, võib Kiiut vabalt käsitada ühtlasi kogu kihelkonna tähtsaima mõisana. Ka külade areng ja kasv on olnud kõige intensiivsem ja dünaamilisem just ümber Kiiu, sellega kannatavad võrdluse välja vaid Kolga ja Kõnnu, sedagi ennekõike tänu tsistertslasteste silmnähtavalt tulemuslikele tõsimeelsetele pingutustele vastristitud metsakolka ja kõnnumaa ning veelgi metsikuma inimtühja ranniku tsiviliseerimise nimel.

 

Siinkohal olekski sobilik ülevaatlikkuse ja võrreldavuse huvides loendada kõik kihelkonna mõisad. Kolga ja (Kolga-)Kõnnu on majoraadi hiigelvaldused mitme eriaegse abimõisa – Kõrveveski, Kahala, Kalamäe, Luuba, Kemba ja Kimbalu ning arvukate maa- ja rannaküladega, ent valdavalt metsaste ja muidu viletsate maadega. Seetõttu on seal põhituluallikaks läbi aegade olnud ehitus- ja küttematerjalide tootmine ja väljavedu linnadesse. Kolga on esialgu Kiiule ida-, hiljem aga kagunaabriks. Loo(mõis), mida on saksapäraselt Uue-Kolgaks või lihtsalt Uuemõisaks kutsutud, on Kiiu kirdenaaber ja majoraadi väikseim mõis ühe ranna- ja mõne maakülaga – Andineeme, Sõitme, Soorinna ja Muuksi (peale viimase kõik üsna hilised nähtused) ning kõrvalmõisaga Tsitres, milline hiljem, juba Eesti uhkeima suvemõisana, viiakse üle Kolga alla. Valkla, Kiiu loodenaaber, on ühe samanimelise maakülaga, mis aga see-eest nii XIII kui XXI sajandil, st nii enne kui pärast mõisa-aega osutub kihelkonna suurimaks külaks. Lisaks on Valklal paar karjamõisa ja tagasihoidlikud rannavaldused, kuhu ilmselt Tsitre innustaval eeskujul aretati suvemõisaid. Kodasoo on kahe eelmisega samas suurusjärgus, ühe maa- ja ühe rannaküla – Kaberla ja Kaberneemega ning Rammu ja Koipse asustatud saartega. Kääniku on vormiliselt küll rüütlimõis, kuid valdava osa oma lüheldasest ajaloost sisuliselt Kodasoo kõrvalmõis ja praktiliselt karjamõisa staatuses, ilma küladeta ja korraliku keskuseta. Suru on ühe samanimelise külaga väikemõis keset metsi kihelkonna äärealal, osalt naaberkihelkonnas Kadrinas, vanuselt noorim. Vahetas pidevalt peremehi. Koitjärve on Tallinna suhteliselt hiline mittepõllumajanduslik metsamõis ühe samanimelise väikese laanekülaga ja ilma õige mõisasüdameta. Kuusalu kirikumõis on ilma ühegi külata. Alevikuna alles XX sajandi nähtus, seegi suuresti kunagiste Kiiu maade peal, nagu muide kalmistugi.

 

Tänapäevaks Kuusalu valda maandunud Kiiu edelanaaber Rummu väikemõis, koos Tohilaka karjamõisa ning üheks sulanud Saura ja Saunja küla ning Neeme ja Ihasalu rannaküladega, kuulus enamjaolt aga hoopis Jõelähtme kihelkonda. Tervikpildi huvides tuleks ära nimetada ka Kiiu lõunanaaber, igati esinduslik Anija rüütlimõis Harju-Jaani kihelkonnast, seda enam, et tollega seotud Härmakosu küla jääb Kuusalu kihelkonna piiresse. Sama seis on ka Jägala mõisa ja Pillapalu külaga. Teisalt peaks aga osundama asjaolule, et nii mõnedki tänase Kuusalu valla idapoolsed külad ja alad on kuulunud vanasti Virumaa Kadrina või Järvamaa Ambla kihelkonda ning olnud seotud Palmse (osaliselt Vihasoo; Tammispea, Joaveski, Valgejõe), Tõdva-Kõnnu (Tõreska), Udriku (Pala kõrvalmõis, hilisem asundusküla) või Lehtse (Kolgu) mõisaga. Samas Valkla ja Kodasoo kunagised rannakülad ja väikesaared on tänase seisuga Jõelähtme ning suurem jagu Koitjärve metsi ja maid Anija valla halduses, mistõttu võib nentida, et Kuusalu vald on võrrelduna Kuusalu kihelkonnaga justkui nihkunud natuke ida poole.

 

Kiiu mõisa rahvastiku tihedus oli ilmselt majoraadi suurim, ikka eelkõige tänu heale põldude kvaliteedile. Majanduse edendamisel tuli kasuks lähedus peamisele teele –Narva postmaanteele ja sedapidi maakonna- ja kubermangulinnale Tallinnale, mille tarbimis- ja toorainevajadustega ning tööstuste ja sadamaga seondusid avarad turustus- ja varustusvõimalused. Oma lähisadamakoht oli Salmistus ning lausa laevasadam Tsitres, kuhu rannasõiduliinide reisiaurikud suvehooajal vähemalt paar korda nädalas sisse põikasid, tehes hiljem peatusi ka Valkla ranna või Salmistu reidil. Mere peal sõideti siinkandis ennevanasti päris palju ka talvel: kui jää kandis, siis lõigati ikka otse, nagu ka üle jõgede-järvede, soode ja rabade. Suuremad veosed – viinavoorid, metsaveod ja kõiksugu küüdikohustused olidki ju talvised tööd. Rannaelu ei piirdunud ainult kala- ja hülgepüügi, laevaehituse, navigatsiooni ja supelsakstega. Kõige olulisemale kohale kippus ajuti hoopis salakaubavedu, mille kuldaegadeks olid Krimmi sõja aegne mereblokaad, mil veeti peamiselt soola ning Soome kuiva seaduse aastad, mil põhikaup oli loomulikult piiritus. Ühel või teisel kujul õilmitses salakaubandus (ja ka rannarööv) varasematel sajanditel tegelikult kõik see aeg, pakkudes sealjuures hämmastavaid näiteid mõisahärrade ja talumeeste solidaarsest koostööst. Aktsioonis olid enamasti muidugi randlased, aga alatasa jagus ka maakülade poistele alltöövõttu. Eesti kuulsaima piiritusekuninga Eduard Krönströmi ehk lihtsalt Leesi Kalda-Eedi esivanemad on ilmselt põhiliselt Kiiu mõisa hingekirjast.

 

Riigivõim üritas loomulikult tugevdada merepiiri valvet. Kiiule lähemad randrüütlite kordonid kerkisid Kaberneemele, Andineemele, täpsemalt Samulisse ja loomulikult Tsitre sadama kõrvale. Huvitaval kombel ei ehitatud neid ei Salmistusse ega Jumindasse, küll aga Loksa sadamasse ja Pärispeale. (Ometi osutus nii tsaariaegne kui eesti- ja isegi saksaaegne piirivalvamine tagantjärele täielikuks lapsemänguks võrrelduna nõukoguliku raudse eesriidega, mis lõikas ka Kiiu aastakümneteks ära nii merest kui traditsioonirohkest loomulikust suhtlusest meretaguse naabermaaga.) Politseilised õigused ja kohustused pani omaaegne seadus mäletatavasti mõisaomanikele, konkreetsemalt olid need jamad tavaliselt delegeeritud rentniku ja sealt omakorda edasi opmani kaela. Kogu kihelkonna peale oli siiski ka üks pärispolitseinik: urjadnik resideeris Kolga mõisas.

 

Kiiust mõistlikul kaugusel kulges hiljem ka raudtee, mis ehitati küllap Rootsi eeskujul strateegilistel kaalutlustel rannikust (ja ka postimaanteest) targu tublisti sisemaa poole. Ühendust peeti põhiliselt Raasiku ja Kehra jaamade kaudu. Lähim hobupostijaam oli esialgu Kahalas, pärast raudtee tulekut Raasikul ja Eesti ajal suisa Kiiu mõisas. Hiljem asendas seda postkontor asukohaga samas, kus kunagi oli mõisa maanteekõrts, kustkaudu suurima tõenäosusega käiski sidepidamine enne korrapärase postijaamade keti väljaarendamist – üks ring sulgus. Kiiu sai üpris varakult ka telegraafi- ja telefoniühenduse, esimese Kolga ja Rakvere, teise lisaks ka Haljava kaudu. Kihelkonnaarst ja -apteek töötasid kirikumõisa juures.

 

Kihelkonnakeskusesse koondus ka suurem osa seltsielu ja muid ühiskondlikke ettevõtmisi, samas kui puhtmajanduslik ühistegevus oli rohkem hargnenud kohtadele. Loomulikult jätkus kõike seda ka Kiidu, eriti omariikluse aegadel. Kiiu ümbruses oli tänu kiriku lähedusele ja järjestikustele autoriteetsetele kirikuõpetajatele suhteliselt hea haridustase ja seetõttu ei olnud siinkandis kuigi populaarsed mitmed oma aja moodsad hullused nagu Valge Laeva ootamine, ülepeakaela soojale maale rändamine või keisriusku kippumine. Prohvet Maltsveti Kuusalu-aastate jutluste sagedaseks kohaks oli Võnsi (pikki aegu Kiiu mõisa kupjatalu), kuid kuulajaiks põhiliselt kaugemate rannakülade vaesemad inimesed, kelle hulgast tuli hiljem ka väljarändajaid ja usuvahetajaid.

 

Küll aga oli siinkandi maakülades õige aktiivne hernhuutlus ehk vennastekogudusliikumine. Hernhuutluse käsitamine üksnes vagatseva usuliikumisena, millega pealegi kaasnes tagantjärele tarkusena kahetsusväärne, ent toona vabatahtlik lahtiütlemine pärandkultuuri värvikamatest nähtustest (poolpaganlikest kommetest ja uskumustest, nõidumisest ja ohverdamisest, rahvalaulust ja -tantsust, torupillidest ja külakiikedest, toretsevatest rõivastest ja ehetest) poleks aga ei õige ega õiglane. Tõsi ta ju on, et just vennasteliikumisest eemalejäänud Kuusalu rannakülad osutusid hiljem igasugu ürgsema rahvaloomingu, esivanemate kombestiku ja murdekeele, aga ka ainelise pärandi tõeliseks varasalveks. Seetõttu on folkloristide, keele- ja rahvateadlaste saak olnud alalhoidlikest rannaküladest ülirikkalik ja uuendusmeelsematest maaküladest selle kõrval enam kui tagasihoidlik. See selleks. Vennastekoguduste vaieldamatu saavutus oli talupoegade eneseteadvuse ja omaalgatusliku ühistegevuse ärgitamine (reeglina võimude kiuste) ja sellest saadavad kogemused, mis kulusid marjaks ära hilisema mitmekesise ilmaliku seltsielu edendamisel nii kultuuri, majanduse kui ka pärastpoole poliitika vallas. Ka oli liikumise kaheldamatuks plussiks lugemisharjumuse ja eriti just kirjutamisoskuse (ka tõlkimise) arendamine, kuna vendade kirjavahetus kujundati lausa omaette kõrgeltväärtustatud traditsiooniks. Samuti lugemisvara soetamine (nii isiklikuks kui ühiseks kasutuseks), koorilaul ning karskusliikumine olid kõik seotud algselt hernhuutlusega. Karskusega käis loomulikult kaasas säästlikum elulaad ning tublim töökus. Karskusseltsid olid aga venestusajal mäletatavasti üks väheseid võimalikke rahvuskultuuritöö vorme. Muide, enamik meie rahvusliku liikumise suurmehi nii ärkamis- kui järelärkamisajal oli puha vennastekoguduse taustaga: Fr.R.Kreutzwald, J.W.Jannsen, J.Hurt, C.R.Jakobson, V.Reiman, J.Tõnisson jpt. Kokkuvõttes oli vennasteliikumine ikka edasiviiv ja samas ka stabiliseeriv ühiskondlik tegur ning vennaste palvela Kuusalus (teatavasti juba teine samal kohal, ehitusaastad vastavalt 1818 ja 1935) on kahtlemata üks oluline kohaliku ajaloo mälestis.

 

Kiiu paikneb suure maantee ääres, mis on ikka ja jälle osutunud ka sõjateeks. Seetõttu pea kõik sõjad, olgu Liivi-, Põhja- või Vabadussõda, on tabanud ka Kiiut. Samas ei ole teadupärast toimunud siin ühtegi suuremat lahingut. Ainsad erandid laiemast lähikonnast on Vabadussõja rinde peatumine ja murdelahingud Valkla kandis ning II Maailmasõja tõrjelahing 21.09.1944 Kahala kandis. Lagedad väljad, tasane maastik ja suurte jõgede vm veetakistuste puudumine pole vast soodustanud strateegilise ülekaalu saavutamist ja targem on olnud lahinguid lüüa kusagil mujal. Siiski Põhjasõja purustused olid siinkandis tõenäoliselt suured ja sellest tulenevalt ka inimkaod. Kiiust oli nagu varemgi võimalik pageda sõja jalust Revali müüride ja vallide varju, kuid sellega kaasnes suurenenud võimalus kooleda katku. Paljudele oli pääseteeks põgenemine lõunapoolsetele soosaartele ja mujale padrikutesse või siis hoopis üle mere, kasvõi väikesaartele ja laidudele. Nii rahvapärimuse kui ajalooandmete põhjal on teada, et peale Liivi ja Poola-Rootsi sõdu ning Põhjasõda paljud siitkandi tühjad talud taasasustati peamiselt teiselt poolt merd sõdadest alati vähem räsitud Soomest tulnud meeste poolt. Tundub, et tulijaiks olidki enamjaolt just nimelt mehed. Kui oleks tuldud tervete perede kaupa, küllap siis oleks rootsi või soome keel kõlanud siin kauem. Seetõttu paistab, et naised leiti juba Eesti aladelt. Sõja käigus oli hulgem kohalikke mehi hukka saanud ja seetõttu oli valida leski ja tüdrukuid, kellel muidu mehelesaamise võimalus puudunuks. Sisserändajad täitsidki tühiku, leides siit eest mitte ainult pere loomise võimaluse, vaid ikka ennekõike võimaluse tõusta sulase, vabadiku või maatamehe seisusest peremehe seisusse. Kindlasti oli ümberasujaid ka Venemaa poolelt, mis ei tähenda tingimata, et need olnuksid vene rahvusest ja venekeelsed. Ümberasujate siinne elujärg ning isiklikud õigused ja vabadused tunduvad olema neid igati rahuldanud tasemel, mille märgiks on, et keegi ei viitsinud vaeva näha iseenda ja oma pere vabaduspaberite vormistamisega, pidades seda ilmselt ülearuseks. Faktiliselt langeti seeläbi kohalike pärisorjadest talupoegadega samasse kategooriasse. Paistab aga, et see justkui nii väga ei häirinudki.

 

Mõisaomanikud olid äärmiselt huvitatud inimeste kinnistamisest ja olid valmis igasugusteks vastutulekuteks, andes endale aru, et kurjaga saavutavad nad suurima tõenäosusega vaid oma uute asukate peatse pagemise. Kiiu kandi genofond on seetõttu üsna mitmekesine. Kindlasti on siin suguseltse, kelle juured ulatuvad kohalikku muinasaega, kuid vaevalt leidub kedagi, kelle verd poleks segatud sisserändajate omaga. Kohapealsete perekonnanimede kujust ei saa teha järeldusi juurte kohta, kuna priinimesid võeti ja pandi lihtsalt meeldimise järgi, kasutades alatasa eeskujudena varemtuntud või kuskilt kuuldud võõrkeelseid perenimesid. Kuusalu kihelkonnas olid perekonnanimedena kasutusel lisaks üldlevinud saksapärastele ja loogiliselt tänu Soome lähinaabrusele rootsipärastele veel ka üllatavalt palju venepäraseid. Kiius ja ümberkaudu oli inimeste tegelik vabadusaste kaunikesti suur ja mõisaorjus surutud vastastikku aktsepteeritavatesse kindlatesse tavaõiguslikesse raamidesse, mille tagatiseks olid mitmekesised ärakargamisvõimalused – ennekõike meri, siis lõputud lõunapoolsed metsakõrved, eriti Paukjärve kant, kus varasematel sajanditel pidevalt redutas igat masti kargajaid, kes elatusid alatasa maanteeröövist ja keda tunti vargaina (sealt ka Vargamäe) või razboinikute ehk eestipärasemalt poinikute või punikutena ning muidugi vabalinn Reval pakkusid selleks piisava valiku. Ometi püsisid inimesed paigal, kargu mindi harva, kõige sagedamini nekrutiksvõtmise hirmust. Eesti tervikpildis on see olnud suhteliselt erandlik, kuid samas situatsioonis mõisate juures Padisest Palmseni üpriski sarnane seis.

 

Ka ei ole Kiiust teada ühtegi mässu – eks seegi ole märk inimeste piisavast rahulolust ja omakorda mõisahärrade mõistlikust suhtumisest maarahvasse. 1905.aasta mõisapõletamiste laine ulatus vahetult naabermõisateni, kuid Kiiut see säästis, kui mitte arvestada mõne kaugemalasuva heinaküüni salapärast süttimist. Ülepea ei leia Kiiu ajaloost ka ühtegi näidet mõisnike või nende käepikenduste vastu sooritatud atentaatidest. Tavaõigust eiravaid alandavaid ja sadistlikke karistusviise või seksuaalset ahistamist harrastavate sakste ja nende maatõugu käsilaste põhjalik läbikolkimine või lihtsalt mahalöömine toimis ju aastasadu eesti talupoegade kõige veenvama vastupanuliikumise vormina, eriti üldisema profülaktika ja preventsiooni mõttes: need lood ju levisid ning neid mäletati ja heietati kaua. Pimedat aega, inimtühje teid ja üksildasi kohti on meil aga alati jagunud. Valkla mõisa õela ja kiimalise valitseja laip leiti ühel ilusal hommikul maanteekraavist veel üsna mõisa-aja lõpus, keda aga ei leitud, olid süüdlased. Kiius ilmselt ei antud sellisteks sammudeks põhjust. Tõele au andes tuleb tunnistada selle väite kehtivust ka kogu ülejäänud majoraadi osas: Kolga suured saksad olid heade härrade kuulsuses, nende suhtumine oma talurahvasse patriarhaalselt ja aristokraatlikult armulik ning küllap ka kaadripoliitika piisavalt läbinägelik.

 

Eestimaa kubermangus läks talumaade müük lahti mitukümmend aastat hiljem kui Liivimaal, Kolga majoraadi aladel aga veel paar aastakümmet hiljem, alles XX sajandi alguses. Imeks pandav seejuures on Kiiu kandi sotsiaalne stabiilsus. Kuna talumaade müük algas hilja, siis viibis ka talude kruntimine ja korralik väljaehitamine, hooned säilitasid arhailise ilme, mistõttu just majoraadi aladelt on vabaõhumuuseum saanud nii mõnegi väärt eksponaadi. Kuigi Kiiu viljakad maad jaksanuksid ära toita aina enam rahvast, ei kasvanud elanikkond siiski teab mis olulisel määral. Omad piirid seadis haritava maa ja sestap ka töö puudus. Töökäte ülejääk, sealhulgas iseäranis hakkajam või rahutum rahvas lahkus põhiliselt linnadesse. Väljaränne suurtesse tõmbekeskustesse, samuti arvestamisväärse tööstuse puudumine pidurdas kohapeal suuremate asulate teket.

 

Inimeste arv Kiiu mõisa alal (G.Vilbaste andmetel):

Aasta Elanikke
1687 446
1712 157
1782 710
1795 752
1816 811
1834 1077
1858 991
1881 979






Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.