Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Where can i buy viagra in bulk http://www.mediaclinic.de/eb/woher-bekomme-ich-tamoxifen/ uk viagra buy. Buy gold max viagra viagra legal kaufen osterreich is it illegal to buy viagra online in ireland.
Mõisa allakäik ja 1919. aasta riigistamine

 

Nerlingite kätte jäi Kiiu mõis vähem kui kaheteistkümneks aastaks. 1914. aastal alanud Esimesele maailmasõjale järgnes 1918 Eesti iseseisvumine ning lühike Vabadussõda, mis kinnistas Eesti iseseisvuse. Noore Eesti Vabariigi üks esimesi olulisi seaduseid oli 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud maareformi seadus. Selle seaduse kohaselt riigistati kõik siinsed rüütlimõisad, mis olid suuresti endiselt balti aadlike käes nagu aastakümneid ning sajandeid tagasigi. See otsus tähistas sajandeid kestnud mõisa-ajastu lõppu Eestis.

 

Riigistamise põhjuseks oli asjaolu, et suhted balti aadlikest mõisaomanike ja eestlaste vahel olid sellal lootusetult sassis. 19. sajandil olid talupojad vabastatud pärisorjusest ilma maata, mis neil tuli sajandi teisel poolel mõisate käest välja osta. Kui 1905. aasta revolutsiooni ajal rüüstas mässumeelsem seltskond hulga mõisaid, tuli mässu mahasurumise järel paljudel eestlastel vastu võtta karistussalkade julmused. Nagu keerulistel ja segastel aegadel ikka, karistati osalt ka neid, kes ise otseselt süüdi ei olnud. Ning lõpuks ei tunnustanud baltisakslased veebruaris 1918 väljakuulutatud Eesti Vabariiki kui eestlaste rahvusriiki, vaid püüdsid siin luua oma, Saksamaast sõltuva hertsogiriigi keskusega Riias. Vaid Saksa Keisririigi kokkuvarisemine ei lasknud sel riigil tegelikult sündida, võimaldades eduka Vabadussõja tulemusena püsima jääda Eesti Vabariigil.

 

Mõisate riigistamise järel jagati mõisamaad Vabadussõjast osavõtnutele asundustaludeks. Mõisasüdame suuremad hooned kasutati ära aga ühiskondlikel otstarvetel – koolidena, rahvamajadena jm. Vaid neil mõisaomanikel, kes osalesid Eesti Vabadussõjas, oli võimalus jätta jäänukmõisana alles oma mõisasüda, st hooned vähese maaga – neile mõõdeti asundustalu välja nende endi mõisa südamest.

 

Paljude teiste Eesti rüütlimõisate kõrval jagas sama saatust ka Kiiu mõis, mis riigistati Wilhelm Arnold Nerlingi käest. Mõisas olev vara inventeeriti 1920. aastal, et oleks selge, mida tuleks Kiiul edaspidi pidada riigi omandiks. Kuna Wilhelm Nerling Vabadussõjas ei osalenud, polnud tal õigus säilitada jäänukmõisana (Restgut) ka mõisasüdant. Eesti Riigiarhiivis on säilinud Kiiu mõisa inventari riigile üleandmise akt 21. aprillist 1920. Selles kaustas on üksikasjalikult üles loetletud kogu mõisa väikeinventar – vankrid, reed, vili, põllutööriistad jms. Samas on mõisa hooned seal välja toodud vaid väga lakoonilise nimekirjana, kust ei selgu ei nende mõõtmed, asukoht, seisukord ega midagi muud sarnast. Seega me ei tea, kuipalju oli mõisa ehitised peale 1900. aasta tulekindlustuspoliisis kirjeldamist – st Nerlingite omandusajal – muutunud. Võib-olla ei vaevutud hooneid detailselt kirjeldama seepärast, et nad olid nagunii maaga püsivalt seotud ja eeldati, et erinevalt vallasvarast ei saa nende endine omanik neid maha müüa ega muuta?

 

Riigi kätte võtmise protsess käis Kiiu mõisas veel palju kiireminigi kui enamikes teistes mõisates. Kui tüüpiliselt hakati mõisaid kui toimivaid põllumajandusettevõtteid maareformi seaduse alusel reaalselt jagama-tükeldama alles 1920ndate aastate keskpaigas, siis Kiiu mõis võeti juba 1919. aastal Põllutööministeeriumi otsese hoolekande alla. Praktikas tähendas see seda, et kontrolli nii mõisahoonete, põldude kui ka kogu mõisa vallasvara üle sai Põllutööministeeriumi määratud esindaja. Tema hakkas majapidamist reaalselt ka juhtima, omades muuhulgas väga suuri volitusi ka vara ostuks, müügiks ning muudekski asjadeks.

 

Põllutööministeeriumi hoolekannet rakendati tollal üldjuhul neis mõisates, mille majandamine oli Vabadussõja keerulistel aegadel jäänud hooletusse. Kas ka Kiiu mõisamajapidamise olukord oli tõesti nii hull, on praegu tagantjärele väga raske hinnata. Nimelt kaebas Wilhelm Nerling Põllutööministeeriumi vastava otsuse kohtusse ning kohtutoimikutes on säilinud mitmeid kirjeldusi mõisa tegeliku olukorra kohta. Wilhelm Nerling oli Vabadussõja keerulistel aegadel läinud mõisaomanikuna ise küll Saksamaale, kuid rootslasest mõisavalitseja Tur Alfeldt jäi siiski mõisa kohapeale ning juhtis kohapealset mõisamajandust sel määral, kui see saabunud keerulistel aegadel ülepea võimalik oli.

 

Nerling seda kohtuprotsessi ei võitnud. Riigiarhiivis on säilinud Riigikohtu lõplik otsus 18. märtsist 1921, millega Wilhelm Nerlingi hagi ei rahuldatud ning mõis jäi endiselt Põllutööministeeriumi hoolekande alla. Varsti pärast seda otsust, 9. mail 1921, Wilhelm Nerling suri. Ta maeti Harju-Jaani vanal kihelkonnakalmistul olevale parun Stackelbergide perekonnaplatsile. Matmiskoha valiku tingis tema abikaasa Anna päritolu, kes oli teatavasti Harju-Jaani kihelkonnas asuva Haljava rüütlimõisa pärijanna.

 

Kiiu mõisa allakäik algas aga juba varem. Vabadussõja algul detsembris 1918. aastal peatusid mõisas nii Eesti Rahvaväe tagalaüksused kui ka punaste väed. Mõlemad neist rüüstasid mõisa. Ka nende sündmuste kohta on Eesti Riigiarhiivis säilinud üsna põhjalikud dokumendid, sest Nerlingid soovisid Rahvaväe rüüstamiste eest saada kohtu kaudu kompensatsiooni. Neist kohtutoimikutest selgub, et 21. detsembril 1918 saabus Kiiu mõisa 1. diviisi 4. polgu 2. roodu moonavoor, kes peatus mõisas mitu päeva ning jättis endast maha segipaisatud sisustusega ruumid. Asja lähemal uurimisel küll selgus, et rüüstamises osalesid lisaks sõjaväelastele ka mitmed kohalikud ning mõned päevad hiljem veel punaste väed.

 

Teatavasti õnnestus punastel (bolševikel) tungida Eesti Vabadussõjas 1919. aasta jaanuariks edasi kuni Valkla külani, hõivates niiviisi lühikeseks ajaks ka Kiiu mõisa. Alles 3. jaanuaril toimunud Valkla lahingu kui Vabadussõja ühe murdelahingu käigus löödi punased taganema ja sealjuures välja ka Kiiult. Nii otsustaski kohus rahuldada rüüstamisega seotud hagi ainult pooles ulatuses, st Eesti Rahvaväe poolse rüüstamise eest. Punaste poolne rüüstamine jäi omaniku kahjudesse, nagu igal pool mujalgi Eestis.

 

Wilhelm Nerlingi surma järel päris ta lesk Anna (sünd. paruness Stackelberg) hulga Kiiu mõisaga seotud poolikuid kohtuasju. Teatud summa sai ta Eesti Vabariigilt 1918. aasta detsembris toimunud rüüstamise kompensatsiooniks. Kui Eesti Vabariik otsustas 1920ndatel aastatel maksta riigistatud mõisate eest tasuda teatavaid kompensatsioone, tähendas see Anna Nerlingile täiendavat kohtuprotsessi, sest mõisal lasusid võlad. Kuna nende võlgade suurus oli makstavast kompensatsioonist suurem, siis mõisa eest ta reaalset kompensatsiooni ei saanud. Lõpuks sai ta teatava raha siiski mõningate talumaade eest, mis olid riigistatud koos Kiiu mõisaga ning milledel erinevalt mõisast võlgu ei lasunud.

 

1931. aastal maeti Anna Nerling oma mehe Wilhelmi kõrvale Stackelbergide perekonnaplatsile. Sinna, Harju-Jaani vanale kihelkonnakalmistule püstitatud graniidist hauatäis on säilinud tänini ja kannab nimesid „Wilhelm Nerling-Kida“ ning „Anzi Nerling geb. Baronesse Stackelberg Hallinap“. Tollal oli balti aadlikel tava lisada perekonnanimele tihti sidekriipsu järgi oma pärusmõisa nimi. Wilhelm Nerlingil aadlitiitlit küll polnud, kuid tema hauatähisel on just sel viisil viidatud talle kui Kiiu mõisa omanikule. Anna korral on maha märgitud ta pärinemine parun Stackelbergide soost ning Haljava mõisa pärijanna staatus. Huvitav on märkida, et hauakivile pole kantud ta ametlik nimi Anna, vaid Anzi – nii armastati teda kutsuda kitsamas pereringis. Samale hauaplatsile on maetud muuhulgas ka Anna isa ja ema ning kõik neli õde-venda.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.