Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Cialis online side effects cialis oral jelly usa cheap cialis south africa. Online pharmacy for viagra viagra generika in holland kaufen viagra online bestellen schnelle lieferung. Buying cialis without prescription dulcolax preise apotheke generic viagra pills sale.
Mõisasüda ja kõrvalhooned 19. sajandi lõpul

 

Mõisa peahoone ees oli balti 18.-19. sajandi mõisatele tüüpiliselt auring. Lisaks ilule ja suursugusele oli sellel ka praktiline põhjus, sest treppi sõitnud mitmehobusetõld ei saanud tagurdada ja sai sõita ainult edasi. 1880. aasta kaardile säilinud ring on samas kohas ja mõõtmetes säilinud tänini. Tõenäoliselt koos praeguse peahoonega ja selle esise ringiga rajati ka sirge sihitee, mis viis 550 meetri kaugusel välja Tallinna–Narva maanteele.

 

Kuna peahoone asub ringi keskel ning sihitee on suunatud täpselt peahoone keskteljele, siis on alust arvata, et nii peahoone kui ka sihitee rajati korraga ning peahoone oli juba algselt oma lõplikus suuruses (v.a. juurdeehitused). Seega on nii peahoone kui ka sihitee tõenäoliselt sobitatud varasema mõisahooviga, mis kujundati ümber esinduslikuks auringiks. Pole välistatud, et nende rajamise ajal oli mõisahoovi (auringi) ida- ja lääneküljel säilinud veel varasemat (rootsiaegset) hoonestust, kui see polnud just Põhjasõjas hävinud.

 

Kaasajal on sihitee tuntud Mõisa tee põhjapoolse osana. Sihitee teise otsa, põhja poole maanteed rajati maanteekõrts (praeguseks hävinud), kust avanes piki sihiteed vaade otse peahoone keskteljele.

 

Auringi külgedel asusid ait ja tall-tõllakuur. Kuna need paiknesid peahoone suhtes sümmeetriliselt, võib oletada, et nad püstitati praegustesse kohtadesse alles pärast peahoone valmimist. Tänini on neist säilinud auringi idaküljel asuv ait, mida on kolhoosiajal tublisti ringi ehitatud. 1885. aasta tulekindlustuspoliisi andmetel on ait (Kleete) rekonstrueeritud 1863. aastal. Tollaste ümberehituste maht ei ole teada, mistõttu võivad aida müürid olla sellest daatumist vanemadki. Arvatavasti on tollal kirjeldatud hoone säilinud põhimõõtmetes tänini, mida lubab arvata poliisis fikseeritud pikkus 17 sülda 2½ jalga ning laius 5 sülda (ca 37x10,7 m). Rootsi ajal asus aida kohal teatavasti mõisa puidust peahoone, millest on oletatavalt säilinud aida lõunaotsa all olevad keldrid.

 

Aidast 10 sülda lääne pool asus suur nelinurkne sisehooviga laudakompleks ehk karjakastell. Tulekindlustusürikute kohaselt on see hoone (Viehstall) renoveeritud 1876. aastal, kuid tõenäoliselt on hoone palju vanem ning see daatum märgib jälle üht tõsisemat ümberehitust. Laudakompleksi välismõõtmeteks on märgitud 23 sülda 1 jalg ning 22 sülda 3 jalga (umbes 49,5x48 m). Praegu asub samas paigas suur parkimisplats, vaid parkimisplatsi idapoolses servas asuvas piirdemüüris on alles mõningaid fragmente kunagise lauda idaseinast. Nii ait kui ka laudakompleks olid (on) paekiviehitised. Tuletagem meelde, et rootsiaegne karjakompleks asus mõisahoovi idaküljel, mistõttu võib oletada, et ta viidi uude kohta üle tõenäoliselt millalgi 18. sajandil.

 

Aidast lõunas, peahoone läänepoolse otsa kohal asus järjestikku kolm hoonet. Vahetult aida lõunapoolse otsa juures, aida ja kaasaegse eramu vahel, asus väike kivihoone, mis oli 8 sülda 5 jalga pikk ning 5 sülda 1 jalg lai (ligikaudu 10,7x11 m suurune). 1900. aasta tulekindlustusürikus on seda nimetatud eestikeelse nimega „Einakün“ – ju siis tollal seal heinu hoiti. Hoone ehitusaeg ja algne funktsioon on teadmata.

 

Sellest hoonest omakorda lõunas, peahoone läänepoolse otsa läheduses asus käsiait (Handkleete). 1885. aasta tulekindlustuspoliisil on mainitud selle renoveerimisajaks 1875. aastat. Samuti on ära toodud hoone mõõtmed – 6 sülda pikk ning 4 sülda 2 jalga lai (umbes 12,8x9,1 m). 1900. aasta tulekindlustuspoliis mainib samal kohal ja samades mõõtmetes olevat meiereid, mis on ümber ehitatud 1899. aastal. Seega on teada, et varasem käsiait ehitati 1899. aastal ümber meiereiks. Kaasajal asub selle kohal nõukogudeajal püstitatud stiilne eramu Mõisa tee 19. Raske on öelda, kas tegu on uusehitisega või on selles kasutatud ka mõningaid käsiaida/meierei müüriosi.

 

Käsiaidast omakorda lõunas asus suurejooneline võlvitud jääkelder, mis on eelnimetatud eramu kompleksi kuuluvana säilinud tänini.

 

Kõik nimetatud neli hoonet asetsesid üksteise suhtes veidi nurgi, st mingit ühtset joont neist ei moodustunud. Selle põhjus on teadmata, võib vaid oletada, et need hooned on püstitatud eri aegadel ja põhjustel ning algsed hooned (mille osad jäid ümberehitamiste käigus uute ehitiste sisse) võisid pärineda veel ajast, mil mõisasüdame regulaarsele planeeringule väga suurt rõhku ei pandud (st ajastule enne 18. sajandi lõpukümnendeid).

 

Peahoone esise auringi idaküljel asus hobusetall, mis on tänaseks hävinud. 1886. aasta tulekindlustuspoliisi kohaselt on paekivist hobusetall (Pferdestall) uuendatud 1876. aastal ning hoone pikkuseks oli märgitud 17 sülda 1 jalg ja laiuseks 3 sülda 1½ jalga (umbes 36,5x6,9 m). Ka selle hoone näol oli arvatavasti tegu vanema ehitisega, mida 1886. aastal vaid ringi ehitati. 1900. aasta tulekindlustuspoliis mainib, et seda hoonet on 1896. aastal veel kord ümber ehitatud. Lisaks tallile ja tõllakuurile sisaldas see hoone siis lisaks veel ka kutsari eluruume.

 

Hobusetallist lõuna pool, peahoone lääneotsa lähedal asus üks eluhoone ehk kõrvalhäärber (Herberge), mida 1886. aasta tulekindlustusürikus on mainitud kutsutavat mõisateenijate majaks (genannt Hofsdiener-Wohnung). Hoone oli paekivist, 6 sülda 6 jalga pikk ning 4 sülda 6 jalga lai (ca 14,6x10,4 m). Poliisis on ka mainitud, et tegu on heas seisus oleva, kuid väga vana hoonega, milles on kaks ahju ja köök. 1896. aastal on ette võetud selle hoone tõsisemad renoveerimistööd, mis on leidnud kajastust 1900. aasta kindlustuspoliisis. Kaasajal asub selle asukohal Kuusalu vallavalitsuse majandushoone, mille keskosa sisaldab mõisaaegse ehituse müüre. Kõrvalhäärberist veidi eemal kagus asus puidust mõisa saun (Hof Badstube), selle asukoht on tuvastatav pargis asuva kõrgema kivise künka järgi. Tõenäoliselt olid sauna ehitamise ajal juba olemas pargi idapoolse osa kanalid, kust saun sai oma vee – vastasel korral oleks saun ehitatud jõe äärde, kus ta asus näiteks rootsi ajal.

 

Mõisa sihiteest idas, sihitee ja jõe vahel asus viinavabrik, mis sisaldas muuhulgas ka õllekoda ning mõisavalitseja eluruume. 1886. aasta tulekindlustusürikus on hoonet niiviisi mainitudki – „Branntweinsküche, Malzdarre und eine Verwalterwohnung“. See lõplikul kujul väga pikk hoone oli ehitatud kahes osas. Hoone vanem osa oli põhjapoolne – 12 sülda 4 jalga lai ning 5 sülda ½ jalga pikk (meetermõõdustikku viiduna ligikaudu 26,8x10,8 m). 1856. aastal valminuna sisaldas see nii viinakööki kui ka mõisavalitseja eluruume. 1887. aastal lisati hoone lõunapoolsesse otsa ülipikk juurdeehitus, mis oli 25 sülla 5½ jala pikkune ning 3 sülla 4 jala laiune (ca 55x7,6 m).

 

Tõenäoliselt oli juurdeehituse lisamise põhjuseks muutunud viinapõletamistehnoloogia, mis nõudis senisest suuremaid seadmeid. On üldteada, et Eesti mõisates levisid need just peamiselt 1880ndatel aastatel. Peale mõisate riigistamist läks see hoone 1920ndatel aastatel kohaliku piimaühisuse omandusse ning ehitati ümber meiereiks. Ka nõukogude ajal ehitati seda jätkuvalt piimatööstusena toimivat hoonet korduvalt ümber. 2000ndatel aastate algul jäi hoone kasutuseta ning muutus peale 2007. aasta tulekahju varemeiks, mis üsna pea lammutati. Kaasajal on hoonest järele jäänud hiigelsuur rusuhunnik. Puidust teotuba (Teotubba) asus viinavabrikust läänes.

 

Viinavabrikust idas, teisel pool jõge asus Mudaauguks kutsutud mõisateenijate elamu. Tulekindlustusdokumentide järgi oli see hoone osalt kivist, osalt aga puidust.

 

Tornlinnuse kohalt üle jõe, ligikaudu praeguse Torni tn 3 eramu kohal asus mõisa teine kõrvalhäärber, mis on samuti tänaseks hävinud. 1886. aasta tulekindlustusürikus on nimetatud seda nn Hollandi majaks (Holländer-Wohnung). Tegu oli 1856 valminud paekiviehitisega, mille pikkuseks oli 8 sülda ning laiuseks 4 sülda 2½ jalga (umbes 17x9,3 m). Nagu teiseski kõrvalhäärberis, asus sealgi kaks ahju ja üks köök. Oletatavalt oli tegu nn vanabalti planeeringuga ehitisega, mille keskel oli massiivne mantelkorsten ning selle ümber neli ahjudega varustatud tuba.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.