Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Cialis online side effects cialis oral jelly usa cheap cialis south africa. Online pharmacy for viagra viagra generika in holland kaufen viagra online bestellen schnelle lieferung. Buying cialis without prescription dulcolax preise apotheke generic viagra pills sale.
Kiiu mõis 17. sajandi lõpul

 

Tänu kahele säilinud dokumendile kujutame me 17. sajandi lõpu Kiiu mõisasüdant ka üsna detailselt ette. Esmalt on säilinud 1693. aastal Axell Holmi koostatud Kiiu mõisa alade kaart, nn reduktsioonikaart (EAA.1.2.C-I-4), mis kujutab põhjalikult kõikide mõisa-alade põlde, metsi, teid, hooneid, külasid/talusid, jõgesid, ojasid ja muid olulisi maastikuelemente. Vaid päris mõisasüda on kujutatud üheainsa leppemärgiga, mis asub tollase mõisahoovi – hilisema mõisa auringi eellase – kohal. Mõisasüdant ja selle hooneid kirjeldab aga väga üksikasjalikult teine ürik − rootsi aja lõpuperioodi Harjumaa adramaarevisjonides (EAA.1.2.940) asuv Kiiu mõisa alade põhjalik kirjeldus (Inventarium på Håffet Kijda i Harrien och Revals Lähn). See kirjeldus on koostatud Holmi kaardist küll kuus aastat varem, 9. juunil 1687, kuid oletatavalt polnud mõisasüdame seis vahepeal oluliselt muutunud. Seega peaks nende kahe üriku kõrvutamisel ja kombineerimisel saama tollastest oludest üsna tõepärase pildi.


1693. aasta Holmi kaardilt on näha, et mõisasüda asus tollal samas kohas, kus hiljemgi. Tõenäoliselt asub praeguseni säilinud mõisahoone esine ringtee – nn auring – rootsiaegse mõisahoovi ehk mõisaõue kohal. Tallinna–Narva maanteelt − praeguselt Vana-Narva maanteelt − viis sinna tollal kolm sissesõiduteed. Tallinna (Valkla) poolt tulijad kasutasid läänepoolseimat teed, mis keeras maanteelt maha enne Kiiu jõe silda, hilisema Kooli asundustalu kohal (praegune Veere maaüksus) ning kulges siis kagu poole mõisasüdamesse ligikaudu praeguste kortermajade Mõisa tee 14, 16 ja 18 kohalt. Võib oletada, et see tee tekkis juba millalgi keskajal seoses Kiiu mõisasüdame või sellele eelnenud oletatava vesiveski rajamisega. Tee kadus tõenäoliselt millalgi 18.-19 sajandil seoses mõisapõldude kantiajamisega, mis Eestile tüüpiliselt muutis tavaliselt tundmatuseni ka nendevahelisi teid. Tõenäoliselt oli tee likvideerimisajal (18. sajandil) olemas juba praegune sirge sihitee mõisahoone keskteljele.


Teine oluline tee viis mõisasüdamesse ida ehk Kuusalu poolt. Mõisasüdames ja selle lähikonnas ühtis see kaasaegse Torni tänava sihiga, mis viis praegusest erinevalt aga tornlinnusest 900 meetrit ida pool välja Vana-Narva maanteele. See tee jäi põhijoontes alles kuni 20. sajandi teise pooleni. Alles nõukogude perioodil Vana-Narva maantee äärde rajatud tootmishoonete kompleks likvideeris seesuguse väljasõidu võimaluse.


Kolmas tee viis Kiiu mõisast põhja poole, kulgedes Kiiu jõe kõval ja kõrgel vasakkaldal. Seda teed võib lugeda hilisema, tõenäoliselt 18. sajandist pärineva mõisa uue sissesõidutee ehk sihitee eellaseks. Rootsiaegne tee paiknes hilisemast sihiteest aga mõnevõrra ida pool, kulgedes ligikaudu hilisema viinavabriku (praeguse suure rusuhunniku) kohalt. See tee viis algselt (keskajal) tõenäoliselt Kiiu mõisast Kiiu (Sääre) külasse. Peale 1622. aastat, mil Jakob de la Gardie liitis Kiiu mõisaga Valkla veski, kasvas selle tee tähtsus arvatavasti oluliselt. Siis sai sellest mõisa peamine veskitee. Tõenäoliselt tekkis ka praeguse Kiiu–Kaberneeme tee lõik kuni Valkla veskini (mõisani) alles peale 1622. aastat ehk peale Valkla veski liitmist Kiiu mõisaga.


Neljas tee viis Axell Holmi kaardi kohaselt Kiiu mõisast edela poole. Tohilaka jõeületuskohas (iidses koolmekohas) ületas see tee Valkla jõe ja ühtlasi ka Kiiu mõisa-alade läänepiiri, kulgedes kohaliku külateena edasi Rummu ja Saunja suunas. Kiiult Soodla poole viivat teed Axell Holmi 1693. aasta kaardile peale kantud pole. Me ei või muidugi kindlalt väita, et Kiiu–Soodla teed tollal veel olemas polnud – oli ju reduktsioonikaartide (sh ka selle kaardi) koostamise eesmärk esmajoones just kõlvikute fikseerimine, mistõttu jäid nii mitmedki põldude-heinamaade-karjamaadega mitteseotud objektid sootuks kaardile märkimata. Nii on Kiiu alade kaardile jäänud näiteks peale kandmata kogu Kiiu jõe alamjooks (mõisasüdame kohal on jõgi kusjuures peal), mõisasüdame läänepoolse juurdepääsutee ühenduskoht Narva maanteega jm detaile. Igatahes mingeid looduslikke takistusi (ojasid, soiseid alasid vms) Kiiust lõuna pool teada ei ole, mis oleksid Kuusalu–Soodla teelt Kiiule viiva teeharu rajamist oluliselt seganud. Hiljemalt 18. sajandil on Soodla–Kiiu tee (st teeharu Soodla–Kuusalu teelt Kiiule) igatahes olemas olnud, sest seda on sõnaselgelt mainitud Anija mõisa ürikutes.


Axell Holmi kaardile on peale kantud ka Kiiu mõisale kuulunud maanteekõrts. See asus juba rootsi aja lõpul Narva maantee põhjaküljel, kuid mitte oma hilisemas kohas (sihitee otsas), vaid 350 meetri jagu ida pool. Rootsiaegne kõrtsikoht jäi ligikaudu praeguse Veski tänava Vana-Narva maanteele suubumise kohta. Veski tänavale nime andnud tuulikut 1693. aastal veel olemas polnud, see oleks põllusisese või põllu ääres asunud objektina päris kindlasti reduktsioonkaardile kantud.


Mõisasüdame lähikonnas on 1693. aasta Axell Holmi kaardile märgitud mitmed hooned, mida on mõistlik aga vaadelda kombineeritult koos 1687. aasta kirjelduse andmetega. Lisaks hoonetele on põldude sees tähistatud kaks pruuni ala. Suurem sopiline pruun ala mõisasüdamest lõunas (teisel pool 1950ndatel ehitatud uut Narva maanteed, kolhoosiaegse mansardkorrusega kortermaja ehk praeguse Vahtra maaüksuse lähikonnas) oli tõenäoliselt kivimurd, kust hangiti mõisa ehitiste tarbeks paekivi. Väike ümar pruun laik tornlinnusest 180 meetri jagu idas oli arvatavasti lubjaahi, mis veel 19. sajandi lõpul asus täpselt samas kohas.


Mõisasüdame ja selle ümbruse hoonestuse kohta annab detailset teavet 1687. aasta kirjeldus.


Esmalt on toodud tollase mõisa peahoone põhjalik kirjeldus. See asus mõisaõuest läänes ja oli „... vana, kuid palkide poolest suuremalt jaolt säilinud puithoone vana ja võimsa ebatiheda laudkatusega, pikkus 15 sülda ja laius 6 sülda; sissekäigu juures erilise lagunenud laudkatusega tuulekoda, millel on kahepoolne uks, [...], selle kohal väike ilma aknata kamber (märkus – kaasaja mõistes ärklituba) [...]. Sellesse kambrisse viib redel. [...] Esikus, mis on vahelaeta, 3 akent, igaühel 4 katkist ruutu. Müüritud köök (kus ka üks küpsetusahi) [mantel]korstnaga ja piibuga läbi katuse. Köögis uks ühe paari hingede ja lingiga, köögi kõrval on kamber ühe aknaga, millel on 4 katkist ruutu. Sellesse kambrisse viib uks ühe paari hingede ja krambiga, teine uks teisel pool ühe paari väikeste hingede ja lingiga viib õue. Laudadest keldrikäik ukse ja ühe paari hingedega.

 

Esikust paremal [on] tuba 11 aknaga ja 2 katkise ruuduga, akendest vaid üks hingede ja haagiga, 4 akna kohta on üks ilma hingedeta luuk. Toauks ühe paari hingede, käepideme ja võtmega survelukuga. Suur must kahhelahi valgete liistudega, vana korsten siibriga ja lõõr läbi katuse. Samas toas veel 2 pikka pinki akende juures, kahhelahju juures 2 väiksemat [pinki]. Samas keldriluuk ühe paari hingede ja krambiga.

 

Toa pool 2 kambrit, eespoolsel on 3 akent, neljas laudadega kinni löödud, uks õue ühe terve ja ühe katkise hingega ja vana riiviga. [...] Teises kambris on 2 akent, üks väike must kahhelahi, uks ühe paari hingede, käepideme, krambi ja võtmega survelukuga.

 

Esikust vasakut kätt on 2 kambrit, esimesel on 5 akent 2 katkise ruuduga, kuues lõhutud, ilma siibrita kamin, lõõr läbi katuse, uks kambrisse ühe paari hingede ja krambiga. Teises kambris 6 akent ja 4 katkist ruutu, ahi tellistest ja tahutud kividest. Kambriuks ühe paari hingede, lingi ja krambiga, kahe kambri vahel uks ühe paari hingede, lingi ja krambiga.

 

Eespool nimetatud toa all müüritud kelder laudlaega, keldrikäigust esikusse uks ühe paari hingede, krambi ja väikse tabalukuga.

 

Kui eeldada, et mõisaõu (hilisem auring) on jäänud tänini sama koha peale, pidi see puidust rootsiaegne peahoone asuma hilisema mõisa aida kohal, mis on kolhoosiajal muudetuna alles tänini. Ka hoonete mõõtmed on üsna ligilähedased – rootsiaegse 15x6 sülla asemel on 1886. aasta tulekindlustuspoliisis märgitud aida pikkuseks 17 sülda 2½ jalga ning laius 5 sülda. Lisaks asus rootsiaegse mõisahoone vasaku tiiva all müüritud kelder ning kelder asub ka tänini säilinud aida vasaku otsa all. Nii võib praegune aidaalune kelder pärineda rootsiaegsest mõisahoonest. Kahjuks on täpsemad jäljed sellest kadunud, sest aida alune kelder on nõukogude perioodil tundmatuseni ümber ehitatud. Sealsetele vanematele seintele on sisse valatud raudbetoonseinad ning tehtud ka uued raudbetoonlaed. Vaid keldriseinte alaosades nähtavad mõned maakivid annavad tunnistust, et keldri algsed müürid võivad olla üsna eakad.

 

Muuseas oli paljud siinsed rootsiaegsed mõisahooned just niisugused tagasihoidlikud puitehitised, kus keskse mantelkorstna ümber paiknesid ahjudega köetavad toad ning hoone otstes leidus veel külmi kütmata kambreid. Need nn vanabalti planeeringuga mõisahooned olid siinsetes mõisates levinud kuni 18. sajandini. Kõrvalhoonetena (st mõisateenijate eluhoonetena) püstitati seesuguseid hooneid veel kuni 19. sajandi keskpaigani ja vahel kauemgi. Kapitaalseid kivist ehitatud mõisahooneid hakati siinmail laiemalt püstitama alles 18. sajandil. Õigemini – taaspüstitama, sest tõenäoliselt oli Liivi sõja eelsel keskajal üsna paljudes mõisates kivihooned just kaitseotstarbelistel kaalutlustel.

 

Mõisavalitseja maja ja pruulimaja asusid Kiiul 1687. aastal mõisaõue põhjaküljel. Kaasaegsete orientiiride järgi oli nende hoonete asupaik praeguse aida põhjapoolsest otsast üle Mõisa tee: „härrastemaja juures mõisaõue põhjaküljes on ehitatud uus puumaja, kus on järgmised ruumid. Eeskojast paremat kätt on tuba, millel pole põrandat, uksi ja aknaid, kuid vahelagi on valmis, 2 kambrit valmis vahelagedega, kuid samuti ilma põranda, uste ja akendeta. Eeskojast vasakut kätt 2 ruumi, samuti valmis vahelagedega, kuid ilma põranda, uste ja akendeta. Katus, mille sarikad on valmis, on vaid lõuna poolt osalt kaetud saelaudadega ja ülejäänud osa hoonest on katmata. 10 sülda pikk ja 4 ½ sülda lai.”

 

Mõisaõuest lõunas – st ligikaudu praeguse mõisahoone kohal – paiknes 1687. aastal kolm uut topeltaita (tõenäoliselt kahekorruselist aita). Kõige läänepoolsema aida juures on toodud ära ka selle mõõtmed – 11 sülda pikk ja 4 ½ sülda lai (st umbes 9x23 meetri suurune). Aitadest läänes ja tollasest mõisahoonest lõunas asus 1687. aastal "väike juustukoda laudkatusega, ilma ukseta." Seega asus juustukoda ligikaudu praeguse eramu Mõisa tee 19 ja jääkeldri kohal. Tõenäoliselt olid kõik need neli hoonet nagu peahoonegi puitehitised. Nimelt oli tollastes reduktsioonikirjeldustes tava kivihooneid alati spetsiaalselt maha mainida, mida aga ei tehtud puitehitiste korral.

 

Mõisaõue põhjaküljel asus tollal laudkatusega tall ja tõllakuur, milles asus 17 latrit ning mis oli 11 sülda pikk ja 4 ½ sülda lai (ligikaudu 9x23 m). Talli taga mainiti veel väikest varsatalli ja veel üht väikest talli. Need hooned asetsesid arvatavasti praeguse Mõisa tee kurvi kohas, st Mõisa tee ja Torni tn ristmiku kohal või läheduses.

 

Kõik nimetatud hooned ehk kogu mõisaõu oli varustatud taraga, „... välja arvatud osa lääne- ja lõunaküljest [...]. Idaküljes on kahe poolega värav 2 paari hingedega, kramplukk ja võti, sealsamas ka väike uks 1 paari hingede ja krambiga ning samas küljes veel üks väike uks karjaõue 1 paari hingede ja krambiga. Ka põhjaküljel on samasugune kahe poolega värav ja uks.” Lisaks mainiti ka härrastemaja juures asunud kivist laotud kaevu koos vinnaga.

 

Võib oletada, et mainitud idakülje topeltvärav asus praeguse Mõisa tee idaosa sihis kusagil tornlinnuse lähedal, st teel, mis tollal viis mõisaõuest Kuusalu poole. Põhjakülje topeltvärav asus aga praeguse sihitee eellase peal, mis tollal asus praegusest ida pool, hilisema viinavabriku (tänaseks lammutatud 1920-30ndate aastate meierei) kohal. Tallinna poole viival teel aga värav puudus, kuna see tee viis tõenäoliselt tollase peahoone ette, kus tara ei olnud. Edasi järgneb üksikasjalik karjaõue kirjeldus. Kuna karjaõue viivat ust mainitakse mõisaõue tara idaküljel, pidi rootsiaegne karjaõu asuma mõisaõuest tornlinnuse pool, 18.-19. sajandi tall-tõllakuuri asukohas, ulatudes viimasest lisaks veel palju ida poole, ligikaudu pargis asuvate kanaliteni või kaugemalegi.

 

Karjaõues olid järgmised hooned. Idaküljes asus õlgkatusega laut pikkusega 21 sülda ja laiusega 4 ½ sülda. Hoone jagunes kolmeks laudaks ja kuuriks. Lõunaküljel asus laut pikkusega 15 sülda ja laiusega 4 ½ sülda. Õlgkatusega hoone jagunes kaheks laudaks ja kuuriks. Lääneküljel asus lagunenud õlgkatusega laut pikkusega 21 sülda ja laiusega 4 ½ sülda, jagatud viieks. Põhjaküljel oli karjaõu piiratud tara ja planguga, millel oli kahe poolega värav ja väiksem uks. Lõunaküljel asuva hoone juures oli veel kolmeks jaotatud sealaut, õlgkatusega ja planguga. Sealauda pikkus oli 6 sülda ja laius 1 ½ sülda.

 

Seega pidi karjaõu olema küllalt suur, ulatudes idast läände vähemalt 15 sülla (ca 32 meetri) ulatuses ning põhjast lõunasse vähemalt 21 sülla (ca 45 meetri) ulatuses. Kuna karjaõue lääneküljele pidi peale nimetatud hoonete ära mahtuma ka tara koos väravakohaga, võis karjaõue põhja-lõuna suunaline ulatus olla suuremgi, 50 meetrit või enam. Ka karjaõue ehitised olid tõenäoliselt kõik puidust.

 

Mõisaõuest (ja vast ka karjaõuest) idas asus palkidest saun, õlgkatusega, pikkus 3 sülda ja laius 3 ½ sülda. Sauna eeskojas on võlviga kerisahi, sellest paremat kätt oli lavaga leiliruum, vasakut kätt üks tuba võlvahju ja uksega. Toa ees asus väike kamber.

 

Kohe sauna kõrval on vana kivihoone varemed, millede seas (vahel?) on väike torn, millele on ehitatud uus laudkatus.

 

Seega pidid nii tornlinnus, saun kui ka varemetes olev kivihoone – oletatav keskaegne mõisamaja – asuma lähestikku. Saun asus tõenäoliselt varemetest ja tornlinnusest lõuna pool, teisel pool praegust Mõisa teed ning oletatavalt samuti jõe ääres, mis tegi hõlpsaks vee hankimise. Need asukohad klapivad ka ürikus toodud väitega et nii torn(linnus) kui ka kivimaja varemed asuvad mõlemad „kohe sauna kõrval“.

 

Järgnevalt on 1687. aasta kirjelduses üles loetletud rehed ja viljaaidad:

1. Mõisaõuest idas on vana õlgkatusega lagunenud rehi, pikkus 21 sülda, laius 6 ½ sülda. Eesrehes 2 lagunenud väravat; suitsurehes üks ilma võlvita ahi ja 2 ilma hingedeta ust ja uks aganaruumi.“ Tõenäoliselt on see rehi ida-lääne suunalisena peale kantud ka Axell Holmi 1693. aasta kaardile ning ta asus rehele tüüpiliselt väikese künka otsas. Täpselt samas kohas asetses mõisa idapoolne rehi veel hiljemgi, 18.-19. sajandilgi, kuid see oli erinevalt rootsiaegsest ehitisest loode-kagu suunaline hoone.

 

2. Mõisast põhja pool on uus linnaserehi korras õlgkatusega. Eesrehes 2 lihtsat väravat, suitsurehes võlvimata ahi ja 2 ust ilma hingedeta, ka aganaruumi viib uks. Pikkus 15 sülda, laius 6 sülda.“ Sellest hoonest ei ole 1693. aasta kaardil mingeid märke. Võib-olla oli ta siis – kuus aastat hiljem – juba hävinud (nt maha põlenud) või lihtsalt unustatud kaardile kandmata? See hoone võis oletatavalt paikneda kas kusagil hilisema mõisa sihitee (praegune Mõisa tee) läheduses, hilisema viinavabriku (meierei) kohal või ka Narva maantee juures.

 

Pole ka välistatud, et mõisa kirjelduse koostaja eksis selle hoone juures ilmakaarega. Nimelt näitab Axell Holmi 1693. aasta kaart mõisasüdamest lõunas umbes praeguse uue maantee kohal üht suurt hoonet (rehehoonet?), millest 1687. aasta kirjelduses pole sõnagi. Samas võidi sealne hoone püstitada ka millalgi 1687. ja 1693. aasta vahepeal.

 

3. Mõisast lääne pool korras rehi õlgkatusega. Eesrehes 2 valmis väravat, suitsurehes võlvimata ahi, 2 ust hingedega, üks ilma hingedeta, üks uks aganaruumi. Pikkus 21 sülda, laius 6 ½ sülda.“ See rehehoone on kantud peale 1693. aasta kaardile ning on säilinud oma tollases asukohas ja mõõtmetes tänaseni. Kaasaja maastikuorientiirides asub ta Tallinna poolt Kiiule sissesõidu ringteest 150 meetrit läänes väikese künka otsas. Üldiselt on teada, et paljudes siinsetes mõisates tavatseti rehed püstitada künka otsa ning jätta nende asukohad sajandeid muutumatuks. Nii talitati näiteks lähikonnas asuvates Rummu, Anija, Alavere ja Kehra mõisates. Kas aga Kiiu mõisa rehi pärineb ka hoonena rootsi ajast, on juba palju keerulisem küsimus. Tänini säilinud hoone põgus ülevaatamine tuvastab igatahes küll palju erinevaid ümberehitusjärke, kuid samas on teada, et rootsi ajal ehitati enamik rehtesid siiski puidust. Nii et pigem on tegu rootsiaegsel asukohal ja gabariitides asuva uuema (18. sajandi?) hoonega.

 

4. Mõisast idas ja läänes on kaks uut viljaaita, kumbki hea õlgkatusega, mõlemal 2 suurt väravat ilma hingedeta, pikkus 18 sülda, laius 7 sülda.“ Meetermõõdustikus olid need aidad seega ligikaudu 38 meetrit pikad ja 15 meetrit laiad. Idapoolne ait on arvatavasti kantud ka Axell Holmi 1693. aasta kaardile. See asus tornlinnusest ida pool teisel pool jõge, ligikaudu praeguse Torni tn 3 asuva 1960ndate aastate eramu kohal. 19. sajandi lõpul asus samas paigas mõisa üks kõrvalhäärberitest (nn Hollandi maja), mis oli rootsiaegsest aidast mõõtmetelt palju väiksem. Läänepoolse viljaaida asukohast andmed puuduvad, kuna seda Axell Holmi 1693. aasta kaardile märgitud pole. Jällegi me ei tea, kas see aidahoone oli kaardi tegemise ajal juba hävinud, unustati kaardile kanda või asus ta mõisasüdamele sedavõrd lähedal, et seda eraldi hoonena kaardile peale ei kantudki.

 

Ning lõpuks on 1687. aasta kirjelduses üles loetletud ürdi- ja humalaaiad:

1. Mõisaõuest idas on hästi sisseseatud humalaaed pikkusega 78 sammu ja laiusega 22 sammu, ümbritsetud väikse poolpalkidest planguga, üks uks 1 paari hingedega.“ Kuna ka karjaõu asus mõisaõuest idas, olles teisalt aga sauna ja tornlinnuse lähedal, on loogiline, et rootsiaegne ürdiaed asus karjaõuest lõunas (praegusest mõisahoonest ida pool).

 

2. Ka karjaõue juures on väike humalaaed.“ Selle täpne asukoht jääb napi kirjelduse tõttu segaseks. Tõenäolisim on, et ta asus karjaõue idaküljel, täpsemalt karjaõue ja jõe vahel, rootsiaegsest saunast lõunas. Umbes samasse kohta ehitati 19. sajandil väike puidust kõrvalhäärber ehk eluhoone.

 

3. Härrastemaja põhjaküljel on ürdiaed, läbi korras palk- ja lattplangu viib üks uks 1 paari hingedega. Ka lõuna pool on väike aed, ümbritsetud planguga.“ Oletatavalt asus see põhjakülje ürdiaed praeguse aida põhjapoolse otsa kohal (rootsiaegne peahoone oli praegusest aidast 2 sülda, st üle 4 meetri lühem) ning võib-olla osalt ka Mõisa tee kohal, sest Tallinna maanteele suunduv tee jäi sealt veel kaugemale põhja poole. Lõunapoolne väike (ürdi)aed võis asuda praeguse aida ning eramu (Mõisa tee 19) vahelise tee kohal. Kiiu mõis 17. sajandi lõpul







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.