Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Cheap cialis supplies cialis bestellen gunstig buy fda approved viagra online.
Kiiu läheb de la Gardie'le ja ühendatakse Kolgaga

 

Rootsi riigi tollane poliitika oli suuri maavaldusi riigi käes mitte hoida, vaid anda need sooritatud teenete eest oma kuulsatele väejuhtidele ja kõrgematele riigiametnikele. Sageli mõjutas seesugust läänistamist ka tühi Rootsi riigikassa, kus kõrgematele väejuhtidele polnud sageli võimalik rahas väärilist palka maksta. Seetõttu tasuti neile üsnagi tihti läänimaadega. Nii juhtus ka Kiiuga, mis jäi Rootsi riigi kätte vaid kolmeks aastaks, kuni 1614. aastani.

 

20. oktoobril 1614 läänistas äsja troonileasunud uus Rootsi kuningas Gustav II Adolf Kiiu mõisa Jakob de la Gardie'le (1583-1652). Jakob de la Gardie oli Rootsi tolle aja üks kuulsamaid väejuhte, samuti teise kuulsa väejuhi Pontus de la Gardie poeg. Jakob oli osalenud väejuhina mitmes Rootsile väga olulises sõjas. Esimeseks seesuguseks sõjaks oli Poola–Vene sõda, kus Rootsi sõlmis 1609. aastal liidulepingu Vene tsaari Vassili IVga ning saatis Moskvale appi palgasõduritest koosneva väe Jakob de la Gardie juhtimisel. Kui aasta hiljem, 1610 puhkes sõda Rootsi ja Venemaa vahel (täpsemalt – Rootsi ja Venemaa tollaste valitsejate vahel, sest Venemaal endal oli tollal segaduste periood), nn Ingeri sõda, oli Jakob de la Gardie selleski sõjas Rootsi vägede eesotsas. Muuseas vallutasid Rootsi väed tema juhtimisel 1611. aastal Novgorodi. Jakob de la Gardie kirjutas 1617. aastal Rootsi riigi nimel alla ka sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingule. Selle lepingu järgi läks kogu Ingerimaa (st alad Narvast kuni praeguse Peterburini ja sealt edasi Soomeni) täielikult Rootsi omandusse ning Venemaa kaotas peaaegu kogu järgmiseks sajandiks täielikult ligipääsu Läänemerele.

 

1613. aastal sai Jakob de la Gardie Rootsi riiginõunikuks ning 1625. aastal immatrikuleeriti aadlikuna Rootsi rüütelkonda. Sõdades osalemise järel, 1619-22, oli ta Eestimaa kuberner (Rootsi riigi kõrgeim ametiisik Eestis); samuti oli ta Tallinna linnuse ja lääni asehaldur. Aastail 1622-30 oli ta Liivimaa kindralkuberner (sealse ala esimene kõrgem Rootsi ametiisik peale alade vallutamist Poola käest) ning 1630 Rootsi sõjakolleegiumi esimees (ligikaudu kaasaegse kaitseministri rollis). Peale Rootsi kuninga Gustav II Adolfi langemist Kolmekümneaastases sõjas Lützeni lahingus 1632. aastal sai temast ka Rootsi eeskostevalitsuse liige, sest Rootsi uus kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar – oli siis vaid 8-aastane ja ei saanud riiki valitseda. Seda rolli täitis Jakob kuni Kristiina täisealiseks saamiseni 1644. aastal.

 

Lisaks 1614. aastal lääniks saadud Kiiule kuulus Jakob de la Gardie'le veel arvukalt teisi Eesti mõisaid ja paiku. Esmalt tuleks mainida isalt, kuulsalt väejuhilt Pontus de la Gardie'lt (1520-85) kolmeaastasena päranduseks saadud Kolga mõisat, Kiiu sajanditepikkust idapoolset naabrit. Kui Ojamaal (Gotlandil) asuv Roma klooster pidi Rootsi ja Taani vaheliste vaidluste tõttu 1519. aastal oma Kolga maavaldustest loobuma, läksid suured Kolga alad kõigepealt Taani kuninga kätte. Kuni Liivi sõjani majandasid Kolgal peamiselt Taani kuninga määratud rentnikud. Liivi sõjas langes Kolga 1558. aastal Vene vägede kätte, kuni Rootsi väed selle koos ülejäänud Põhja-Eestiga 1581. aastal Pontuse de la Gardie juhtimisel vallutasid. Selsamal 1581. aastal andis Rootsi tollane kuningas Johann III Kolga mõisa alad lääniks oma kuulsale väejuhile Pontus de la Gardie'le. Niisiis toimus ka see läänistus tollele ajale tüüpiliselt riigile osutatud sõjaliste teenete eest.

 

Pontus de la Gardie oli sündinud Prantsusmaal ja õppis noorukina kloostris. Üsna pea ta aga loobus tulevasest vaimuliku karjäärist, valides sõjaväelase palju seiklusrikkama elukutse. See tõi teda ka põhjapoolsetesse maadesse, sh alates 1565. aastast Rootsi teenistusse. 1580-83 juhtis Pontus siinkandis suurearvulist Rootsi väge, kes võttis venelastelt ära nii Põhja-Eesti idaosa kui ka suure osa Ingerimaad. Just suuresti tänu Pontus de la Gardie kavalale strateegiale ja sellest tingitud Rootsi vägede edule jäid Põhja-Eesti alad Liivi sõja lõppedes Rootsi kätte. Oma värsket valdust Kolgal Pontus kahjuks nautida ei saanud, sest ta uppus teenistuses olles 1585 Narva jõkke. Pontus de la Gardie suurejooneline hauamonument asub Tallinna toomkirikus. Kolga alad pärandas ta oma pojale Jakob de la Gardie'le.

 

Hiljem – st peale Kiiu omandamist 1614. aastal – sai Jakob de la Gardie jätkuvate sõjaliste teenete eest endale veel väga palju täiendavaid läänimaavaldusi. Alates 1624. aastast kuulus talle Lõuna-Eestis kogu Helme (Helmet) ümbrus ehk lossilään (koos Jõgeveste, Hummuli, Kärstna ja Lõve mõisate aladega), samuti ka kogu varasem Viljandi lossilään (Schloß Fellin) koos Vastemõisa ümbrusega. Samuti kuulus Jakob de ka Gardie'le tollal Hiiumaal asuv Suuremõisa (Dagö-Großenhof), mille maad hõlmasid tollal suure osa saarest. Nendele aladele lisaks ostis Jakob de la Gardie 1628. aastal endale veel kogu Haapsalu varasema lossilääni koos piiskopilinnuse varemetega.

 

Milline oli Jakob de la Gardie isiklik suhe Kiiu aladega, on väga raske öelda. Arvestades ta tihedat teenistuskäiku, ei ole ta tõenäoliselt kuni 1630-40ndate aastateni üheski oma läänimõisas kohapeal elanud. Võib oletada, et oma Eesti aastate (eruaastate) elupaigaks valis ta Haapsalu lossi, sest selle on ta (erinevalt lääniks saadud maadest) endale ise ostnud. Samas kuulusid talle ka Rootsis väga suured maavaldused. Nii ehitas ta 1635. aastal Makalös'e lossi ning 1643. aastal Ulriksdal'i lossi, kus ta tõenäoliselt viibis suurema osa oma elu lõpuperioodist.

 

Nii ühendas Jakob de la Gardie 1614. aastal lääniks saadud Kiiu mõisa alad oma suurte Kolga valdustega. Need valdused koosnesid õiguslikus mõttes mitmest iseseisvast era- ehk rüütlimõisast – lisaks Kolgale olid seal veel Loo (Neuenhof) ja Kõnnu (Könda) mõisad, mis olid varasemast suurest Kolga kloostrivaldusest (kloostrimõisast) eraldatud. 1614. aastal lisandus sinna neljanda mõisana ka Kiiu, mis samuti ei muutnud mitte Kolga mõisa osaks, vaid jäi iseseisvaks era- ehk rüütlimõisaks. Hilisematel sajanditel oli Kiiu mõis näiteks mitmeid kordi ilma Kolga mõisata välja renditud.

 

Sellest, et Jakob de la Gardie vaatles Kiiut iseseisva majandusüksusena, annab tunnistust ka üks temapoolne otsus, mille ta tegi kaheksa aastat peale Kiiu lääniks saamist. Nimelt ostis Jakob de la Gardie 1622. aastal endale põlise Valkla veskikoha. See asus Kiiu mõisast 5,5 kilomeetri kaugusel loodes, kilomeetri jagu enne Valkla jõe suubumist Soome lahte. Valkla veskikoht ühendati ostu järel Kiiu mõisaga ja sellest sai Kiiu mõisa lahustükk, mis jäi tollal omandatud piirides alles kuni 1880. aasta maadevahetuslepinguni. Lisaks veskikohale hõlmas see pikka ja kitsast mereäärset ala ligikaudu kuni Kaberneemeni, sh ka hilisemaid Kullamäe ja Haapse ranna- ehk kalurikülasid. Täpsema ettekujutuse sellest maatükist saab 1693. aastal Axell Holmi koostatud kaardi vahendusel, mis on säilinud Eesti Ajalooarhiivis (EAA.1.2.C-I-6). Lisaks Valkla veskile ja selle lähedal asunud ühele talule on sellele kaardile peale kantud kahest talust koosnev Haapse (Habasahr) küla; Kullamäe küla tollal veel olemas ei olnud.

 

Kaasaegsetes orientiirides jäi Valkla veski Kiiu−Kaberneeme tee Valkla jõe ületuskohast 200 meetri jagu allavoolu ehk mere poole. Tegemist oli põlise veskikohaga, mis ühtlasi oli ka Valkla vakuse keskuseks, kuhu toodi kaks korda aastas kohalike talupoegade poolt kokku viljas makstavad maksud. Kindlad andmed Valkla veskiveski olemasolu kohta pärinevad 1521. aastast. Tõenäoliselt oli ta aga olemas juba 1400. aastal, mil on Tallinna ordukomtuurile kuuluvat Valkla vakust ürikutes esmamainitud. Valkla nimi kandus sellele paigale üle 3,5 kilomeetrit kagus asunud Valkla hiigelsuurelt põliskülalt kas siis otse (maavalduste ehk külasaraste) järgi või jõe järgi, mis voolab läbi mõlemast paigast. Kuna põlisküla lähedal sobivat vesiveskikohta arvatavasti jõel polnud, rajati see (kui vakusekeskus) vast jõe alamjooksul olevale veerjale paigale, külast oluliselt eemale.

 

Miks Jakob de la Gardie Valkla võis endale Valkla veski osta? Võime oletada, et kui Kiiu mõis soetas endale millalgi enne 1517. aastat Lõpeveski, ei rahuldanud see endiselt kõiki mõisa viljajahvatamise vajadusi. Samuti asus Lõpeveski nii mõisapõldudest kui ka küladest võrdlemisi kaugel. Kuna Jakob de la Gardie oli rikas mees (oletatavalt sai ta mingi osa tasu sõjaväeteenistuse eest vast siiski ka rahas) võis ta uute hädaveskite püstitamise asemel lubada endale korraliku veskikoha ostmist juba valmis veskiga. Tõenäoliselt oli Kiiu mõisasüdames ju üks hädaveski juba olnud, mis oletatavalt ei täitnud aga oma ootusi. Kui idapoolsed Kolga alad välja jätta (mis olid nagunii juba tema valduses), oli ainus Kiiu lähikonna korralik veskikoht koos toimiva veskiga Valkla veski.

 

Tihtipeale on ekslikult arvatud, et keskaegne Valkla veski kui põlislääni keskus oli Valkla mõisa eelkäijaks. Päris nii see ei olnud. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas Valkla alad Hermann von Wrangellile küll juba 1622. aastal, kuid mõisa rajas Hermann nendele aladele alles 1627. aasta paiku. Seega oli mõisa rajamise ajal Valkla keskaegne veskikoht juba Jakob de la Gardie käes ning oli liidetud Kiiu mõisaga. Nii ei saanud Valkla mõisa rajaja Hermann von Wrangell ehitada mõisasüdant põlisesse vakusekeskusesse (keskaegsesse vesiveskikohta), vaid pidi selleks valima mingi muu paiga, kuhu oleks soovitatavalt võimalik püstitada ka uus vesiveski. Õnneks on Valkla jõgi oma alamjooksu lõigul võrdlemisi järsu langusega. See võimaldas rajada uue vesiveski vanast veskist kõigest 900 meetrit ülesvoolu, vahetult Kiiu mõisa lahustüki piiri taha. Tõenäoliselt polnud sealsed olud küll nii head kui vanas veskikohas, kuid mõisa viljajahvatamisvajaduse nad siiski vast rahuldasid. Kuna kahe veskikoha veetaseme kõrguste vahe oli 13 meetrit (Valkla jõgi voolab sel lõigul elegantse lookega järsakust alla), ei seganud need veskid üksteist ning võisid toimida korraga. Uue veski lähedusse rajas Hermann von Wrangell ka Valkla mõisasüdame, mis asub seal tänini. Valkla uusveski on rekonstrueerituna mõisapargi serval muuseas alles tänini, põlises veskikohas asunud vesiveski aga mitte.

 

Jakob de la Gardie abiellus 1618. aastal Rootsi riiginõuniku tütre Ebba Brahega (1596-1674), pulmad peeti Stockholmi kuningalossis. Neil oli kokku 14 last, kellest seitse jõudsid täiskasvanuikka. Neist neljandale lapsele, Pontus Fredrik de la Gardie'le (1630-92) pärandas Jakob mitmed Eestimaa valdused, sh ka Kolga mõisa koos Kiiuga. Pontus Fredrik de la Gardie käes olid muuhulgas ka endine Viljandi lossilään koos Viljandi, Sürgavere, Olustvere ja Saarde aladega. Jakob de la Gardie maeti 1652 Rootsis asuvasse Vexholmi kirikusse. Tema lesk Ebba nimetas tema auks samal aastal Ida-Soomes asutatud linna Jakobstadiks (soome k. Pietarsaari).

 

1631. aastal andis Jakob de la Gardie Kiiu mõisa Engelbrecht von Mengdenile kuueks aastaks tähtajalisele rendile. Selle rendilepingu originaal on säilinud ning hoiul Eesti Ajaloomuuseumi kogudes (AM.56.1.18). Võib oletada, et erruläinuna keskendus ta oma lemmik-maavalduste väljaehitamisele, Kiiu nende hulka aga paraku ei kuulunud.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.