Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra online consegna rapida levitra pro usa the cost of viagra uk. Cialis online erfahrungen http://fsb-rv.de/media/kann-man-viagra-in-sterreich-rezeptfrei-kaufen/ online pharmacy uk viagra. Compra cialis online senza ricetta medica cetirizine tabletten bestellen comprar viagra soft tabs. Cialis super active information lowest priced cialis super active online viagra canadian pharmacy online.
Von Tiesenhausenite aeg ja tornlinnuse ehitus

 

1517. aastal Kiiu mõisa omandanud Fabian von Tisensenhausen (surnud 1559) oli pärit nimekast von Tiesenhausenite aadliperekonnast. Von Tiesenhausenid olid siinsetel aladel (Vana-Liivimaal) asunud juba alates 13. sajandi esimesest poolest ning olid Riia peapiiskopkonna ühed mõjukamad vasallid. Nii kuulus Fabiani isale Frommhold von Tiesenhausenile 16. sajandil palju mõisaid. Neist Bērzaune (Bersohn), Kalsnava (Calzenau), Vējava (Fehgen) ja Tirza (Tirsen) jäid praeguse Läti aladele ning Kavilda (Cawelecht), Vaabina (Uelzen), Restu (Rösthof), ja Uderna (Uddernal) asusid Lõuna-Eestis. Ülesloetletud mõisatest nii mitmedki – teadaolevalt vähemalt Bērzaune, Kalsnava, Tirza, Kavilda ja hiljem ka Vaabina – olid välja ehitatud kivist kindlusmõisatena ehk vasallilinnustena. Frommhold von Tiesenhauseni abikaasa Gertrud (sünd. von Rosen) oli Maardu (Maart) ning praeguse Läti aladel asuva Lielstraupe (Groß-Roop) mõisaomanike tütar. Teadaolevalt on Frommhold von Tiesenhausen surnud 1522. aastal ning on maetud kõrge aadlikuna Tartu toomkirikusse.

 

Ka Fabian von Tiesenhausenil polnud 1517 omandatud Kiiu mõis ainus valdus, samas oli Kiiu teadaolevalt esimene Fabiani enda nimel olev mõis. Alles viis aastat hiljem, pärast isa surma 1522. aastal, sai ta pärandusena lisaks veel Vaabina mõisa Urvaste kihelkonnas Lõuna-Eestis. Tõenäoliselt kolis ta seejärel (vähemalt teatud ajaks) Vaabinale, sest Vaabina on saanud oma eestikeelse nime Fabian von Tiesenhauseni eesnimest ja oli seega kivilinnusena samuti tema poolt välja ehitatud. Veidi hiljem läänistas Riia peapiiskop talle ka Tirza mõisa Läti aladel. 1530. aastal sai ta lisaks Liivi ordumeistrilt Wolter von Plettenbergilt läänina Järvakandi (Jerwakant) mõisa ning 1534. aastal läänina Lagedi (Laakt) mõisa.

 

Fabian von Tiesenhausen abiellus Magdalena Krusega. Abielu kaudu tulid tema kätte lisaks veel Vääna (Faehna) mõis Keila kihelkonnas ning Ohukotsu (Odenkotz) mõis Rapla kihelkonnas.

 

Fabian von Tiesenhauseni omandusaja algusega seotakse Kiiul tänini säilinud väikest tornlinnust. Tegu on sõõrja põhiplaaniga ehitisega, mille välisläbimõõduks on kümme meetrit ning iseloomulikuks omapäraks ülaosas kahanev koonusjas väliskuju. Seesugusena meenutab Kiiu tornlinnus veidi mõisates hiljem masslevinud hollandi tüüpi tuulikuid.

 

On oletatud, et tornlinnuse esimene korrus oli kaitsekorrus, millele viitavad välisosas ahenevad laskeavad. Teine korrus oli oletatavalt peakorrus (elukorrus), mida on arvatud laiemate aknaavade ning põhjaseinas asuva oletatava niši (voodiniši?) põhjal. Samas oli see ruum pikemaks elamiseks ilmselgelt liiga väike. Kolmas korrus oli taas kaitsekorrus ning seda ümbritses puidust konsooljas kaitsekäik, nn urdaaž. Selle olemasolule viitasid nii kaitsekäigule viinud ukseavad kui ka korrapäraselt paiknenud põrandatalade avad välismüüris. Tornlinnuse igal korrusel oli kamin, teisel ja kolmandal korrusel lisaks veel ka dansker (ärkelkäimla). Neljanda korruse algsest välimusest teateid ei ole – see on hiljem hävinud ning taastatud oletuslikul kujul 1970ndatel aastate algul. Selle kunagist olemasolu oletati müüritrepi järgi, mis viis lisaks madalamate korruste omavahelisele ühendamisele ka kolmandast korrusest ülespoole. Ei ole ka välistatud, et kivist neljandat korrust tornil polnudki, vaid selle asemel oli mingi lahtine platvorm või puidust rajatis.

 

Igatahes juba 17. sajandi lõpuks (1687. aastaks) olid tornlinnusest alles vaid kolme korruse müürid koos müüritreppide, paljude algsete avade, kahe danskeri (konsoolina kujundatud välikäimla) ja muude elementidega. Säilinud olid (ja on tänini) ka kahe esimese korruse keskaegsed võlvlaed. Tõenäoliselt jäi see väike torn 18. sajandil lammutamata seepärast, et ta ehitati ümber mõisa sepikojaks. See tingis küll esimese korruse teatava ümberehitamise sepaääsi ja muude konstruktsioonide lisamise näol, kuid säilitas praktiliselt kõik ülejäänud kiviosad suhteliselt algsel kujul. Tornlinnuse vanim teadaolev kujutis pärineb 1806. aastast Eduard Körberilt. Sellelt on näha, et siis (nagu 17. sajandi lõpulgi) oli tornlinnus kolme korruse kõrgune ning sellisena korralikult katustatud. Tõenäoliselt oli ta ka joonise tegemise ajal kasutuses sepikojana. Samas kõrguses olid tornlinnuse müürid alles ka 1920ndate aastate algul, kuid siis juba varemetena, st ilma katuseta.

 

Kiiu tornlinnus on Eestis üks kahest keskaegsest tornlinnusest (teine on Virumaal asuv Vao tornlinnus), mis on olulisel määral keskaegsel kujul säilinud. Nüüdseks on mõlemad tornlinnused ka oletataval keskaegsel kujul taastatud. Ülejäänud siinsete mõisate tornlinnused on tänaseks kas hävinud, säilinud osaliselt (Järve Virumaal) või tugevalt ümberehitatuna (Andja Virumaal). Ühtlasi on Kiiu tornlinnus ka Baltimaade väikseim teadaolev keskaegne kaitseehitis.

 

Kiiu tornlinnus korrastati esimest korda 1960ndate aastate algul, mil parandati müüre ning varustati need ajutise katusega. Sellele järgnesid linnuse detailsemad uurimistööd ning põhjalik restaureerimine, mis lõppes 1973. aastal. Nende tööde käigus taastati tornlinnuse keskaegsele lähedane välimus – oletataval kujul lisati neljas korrus koos kõrge kivikatusega ning kolmandal korrusel taastati puidust urdaaž.

 

Restaureerimisele eelnenud uurimistööde käigus dateeriti Kiiu tornlinnus 1520ndatesse aastatesse, st Fabian von Tiesenhauseni omandusaja algusse. Suuresti tehti seda esimese korruse seitsme poolpõiki (flankeerivalt) paikneva pilutaolise laskeava põhjal. Oletati, et nende kuju on omane just sel ajastul kasutusele võetud kergetele tulirelvadele. Kui arvestada, et Kiiu oli Fabian von Tiseenhauseni esimene „päris oma“ mõis, siis ta võis ta tõepoolest selle väljaehitamiseks teatud pingutusi teha, sh lasta ehitada uusi hooneid, sh püstitada ka tornlinnuse. On üsna tõenäoline, et ta võis (eriti enne Vaabina omandamist 1522. aastal) elada mingil ajal ka Kiiul kohapeal.

 

Iseküsimus on muidugi, kas Fabian püstitas Kiiul uusi hooneid või kohendas vanu. Arvestades tornlinnuse ehituslikke iseärasusi ja sellega kaasnevaid teadmisi, ei ole välistatud, et Kiiu tornlinnus oli püstitatud varem. Tornlinnus võis olla olemas juba millalgi Soye'de või Lodede omandusajal ning Fabian von Tiesenhauseni ajal võidi seda vaid rekonstrueerida. Võrdluseks võib tuua, et näiteks Tallinna linnamüüri torne ja selle uksi-laskeavasid on rekonstrueeritud korduvalt. Näiteks Armin Tuulse on oma 1942. aastal ilmunud Vana-Liivimaa keskaegsete linnuste monograafias „Die Burgen in Estland und Lettland“ dateerinud Kiiu tornlinnuse selgelt 14. sajandi lõppu, võttes muuhulgas dateerimise aluseks just aknakaared ja võlvitüübid. Mitmeid kahtlusi senises dateerimises tekitab ka puidust urdaaž, mis oli keskaegses Euroopa kindlusearhitektuuris levinud peamiselt 12.-15. sajandil, st enne tulirelvade arengut. Tulirelvade ajastul oli sellist tarindit võimalik kergete tulirelvadega juba hõlpsalt purustada, mistõttu selle kasutamisest loobuti või ehitati sarnane eenduv kaitseehitis välja kivist (nt Tallinnas 1520ndatel aastatel Suurel Rannaväraval ja algselt ka Paksul Margareetal). Kiiul on olnud aga ilmselgelt just puidust urdaaž, sest sellele viitavad ukseavad ja talaaugud olid säilinud algsel kujul.

 

Lisaks on teada, et 19. sajandil nimetati Kiiu tornlinnust rahvasuus mungatorniks. On oletatud et nimi pärines asjaolust, et hoone püstitasid Fabian von Tiesenhauseni tellimisel Kolga kloostri mungad või õigemini nende teenistuses olnud ehitusmeistrid. Kuid Kolga mõis läks juba 1519. aastal Roma (Gudvalla) kloostri käest Taani kuninga kätte ning 1519. aasta suveks olid Kolgalt nii mungad kui ka kloostri ilmikvennad juba lahkunud. Kuna Kiiu mõis läks von Tiesenhausenite valdusse alles 1517. aasta sügisel, siis oli 1518. aasta suvi ainus, mil Fabiani tellimusel said seal naabruses asuva Kolga kloostri ehitusmeistrid töötada. Samas on selge, et ühe suvega seda hoonet valmis ei ehita. Kui jutul „mungatornist“ on mingigi alus all, pidid need ehitustööd toimuma siiski millalgi varem, st enne von Tiesenhausenite omandusaega.

 

Sellega segadused tornlinnuse ümber veel ei lõpe. 1687. aasta mõisasüdame kirjelduses (EAA.1.2.940, leht 54 p) on mainitud „vana kivihoone varemeid”, mille seas või mille vahel on „väike torn, mis on hiljaaegu laudadega kaetud”. Tornis on mainitud kolme ruumi: kelder, millel on uks, teine ruum on võlvitud, kuid ilma ukse ja akendeta, kolmandas ruumis on uus vahelagi, aga ka mitte ust ja aknaid. „Üleval tornis on väike raudlatt pleekinud lipuga.”

 

Kirjelduse lõpuosa juures ei ole kahtlust, et see puudutab tornlinnust. Kui katus ja kolmanda korruse puitlagi välja arvata, siis veel 1950ndatel aastatel oli see säilinud samasugusel kujul – kaks esimest korrust võlvituna (1687 nimetati alumist ruumi küll keldriks) ja kolmandast korrusest vaid müürid. Huvitavam kirjelduse osa puudutab aga seda, mida nimetatakse vana kivimaja varemeteks. Kuna mainitud on mõlemat – nii vana kivimaja varemeid kui ka torni −, võib eeldada, et tollal asus torni läheduses või ümbruses mingite täiendavate kivihoonete varemeid. Kuna rootsi ajal ehitati valdav enamik mõisahooneid puidust ning nimetatud hoone oli juba 1687. aastal varemeis, võib oletada, et tegu oli Liivi sõja eelse, seega keskaegse ehitisega.

 

Niisiis polnud Kiiu tornlinnus tõenäoliselt mitte üksikehitis, vaid arvatavasti kaitseotstarbeline osa mingist suuremast keskaegsest kiviehitisest (mõisakompleksist). On üsna ebatõenäoline, et uue katusega varustatud üksikuna seisvat tornlinnust oleks nimetatud kivihoone varemeteks.

 

Kuidas nimetatud kivihoone või –hooned torni suhtes paiknesid, sellega ühendatud olid ning kui suured nad olid, seda me kahjuks ei tea. Igatahes juba 1806. aastal, mil Eduard Körber Kiiu tornlinnuse üles joonistas, olid need hooned jäljetult kadunud. Teades Körberi muinsusehuvi ja põhjalikkust, oleks ta tornlinnusega kaasnevad nähtavad varemed kindlasti maha maininud.

 

Veidi enam selgub kohapealsetest vaatlustest. Tornlinnusest ida ehk jõe pool asub ümbritsevast maastikust veidi kõrgem koht, kus maa seest tuleb pinnase külmumise-sulamise järel veel tänini välja paekiviprahti, samuti katkisi suuremõõtmelisi (st oletatavalt keskaegseid) telliseid. Oletada võib, et 1687. aastal mainitud varemed võisid olla just seal. Seda oletust toetab ka tornlinnuse põhiplaan. Tegu on sõõrilähedase ehitisega, mis on aga kirdeküljel tilgakujuliselt välja venitatud. Senistes arhitektuursetes ülevaadetes on seda väljavenitatust põhjendatud danskeritega, kuid see selgitus ei näi eriti veenev. Nimelt ei esine see väljavenitatus ainult teisel ja kolmandal korrusel (kus asuvad danskerid), vaid ka esimesel korrusel ning selle alaosas veel tugevaminigi. Samal ajal on ehituslikult eelistatavam, et danskerialune seinaosa oleks just taandega, mitte eendiga, sest vastasel korral satub danskerist väljapaisatu hooneseinale, mitte ei kulu maapinnale (vette).

 

Kangesti näib, et tornlinnusega on kirdepoolsel küljel liitunud mingi täiendav ehitis, mis on võib-olla tinginud ka põhiplaani väljavenitatuse selles küljes. Kui eelnimetatud kõrgem koht on tõesti olnud 1687 mainitud kivimaja asupaik, võis tegu olla just selle hoonega. Selsamal tornlinnuse kirdeküljel on muide selgelt nähtav ka kinnimüüritud ukseava, mis võis olla seotud pääsuga sellesse ehitisse. Lisaks me ju ei tea ka jõe looduslikku kuju ja täpset asukohta. Võib oletada, et vähemalt üks jõe harudest voolas tornlinnuse valmimise järel läbi otse tema müüri alt ja danskerid avanesid sellesse jõeharusse. Sel juhul pidi idapoolne kiviehitis (kui see üldse seal olemas oli) asuma teisel pool seda jõeharu. Kui oletada, et Kiiu mõis tekkis arvatava vesiveskikoha juurde, pole muuseas ka võimatu, et tegu oli veskiga, st kunagisest veskist rekonstrueeritud või sellele lisatud hoonega. Nagu eespool mainitud, siis 1517. aastal vesiveskit mõisasüdames tõenäoliselt enam polnud.

 

Ka 1693. aasta Axell Holmi kaart ei anna nendes küsimustes kindlat vastust. Sellele on tornlinnuse kohta kantud ebamäärane sõõrjas rajatis, mis oleks tornlinnuseks ilmselgelt liiga suur. Samas ei saa see tähendada ka paisutatud jõge, sest jõgi on joonistatud eemale ning tähistatud teiste leppemärkidega. Võib-olla tähistas see suuremat varemeteala? Või kuivi vallikraave?

 

Veidi selgust võiksid nendes küsimustes anda georadari tööd neis paigus, mida pole paraku aga tehtud. Igatahes – kokkuvõtteks on piisavalt segane nii tornlinnuse ehitusaeg, algne kuju, võimalike täiendavate ehitiste lisandumine sellele kui ka võimalikud ümberehitusjärgud. Ilma kahtlusteta on selge vaid see, et tegu on keskaegse rajatisega, millel on algselt olnud kaitseotstarve.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.