Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra oral jelly uk was kostet ibuprofen 600 in der apotheke cialis pills at canada. Viagra illegal uk viagra rezeptpflichtig holland order cialis online pharmacy. Online kaufen ohne rezept viagra generika http://www.us-infos.de/media/kann-man-katzen-ibuprofen-geben.php viagra for sale in adelaide.
Mõisa esmamainimine 1418

 

Järgmine oluline Kiiut puudutav ürik pärineb 1418. aastast. Tegu on lepinguga, mis lahendab Kiiu mõisa ja tema idapoolse naabri, Kolga kloostrimõisa alade piire ning õigusi. Selle dokumendi ülemsaksakeelne (st praeguses saksa keeles olev) tõlge on ära toodud Friedrich Georg von Bunge ja Robert von Tolli poolt 19. sajandi teisel poolel kokku pandud dokumendikogus „Est- und Livländische Brieflade“ dokumendi nr 129/130 all (Bfl, I, 129/130) all.

 

Esmalt on selles dokumendis mainitud nii Kiiu mõisat kui ka küla (Hof und Dorf Kyde). Seega pidi tollal Kiiul olema juba külast selgelt eristatav läänimõis. Muuseas on Kiiu lähikonnas vanim teadaolev läänimõis. Teised ümbruskonna mõisad on arvatavasti uuemad – Jägala (saksa k. Jaggowal) mõisat on esmamainitud 1424. aastal, Anija (Hannijöggi) mõisat 1482. aastal, Kodasoo (Kotzum) mõisat 1485. aastal ning Rummu (Rumm) mõisat 1494. aastal. Loomulikult on toodud aastaarvude näol tegu esmamainimisaegadega (ürikute nappuse tõttu me keskaegsete mõisate asutamisaegu ei tea), kuid ka asutamisajad võivad tõenäoliselt olla ligikaudu samas järjestuses.

 

Teiseks on mainitud ürikus toodud ära Kiiu valdajad, kelleks on „Clawes vnd Hannes, brodere van Kyde, geheten Zoyen“, st Klaus (Clawes) ja Hannes, vennad Kiiult, nimetatud Soye’deks. Veidi kaasaegsemas (ülemsaksakeelses) keelepruugis tunneme me Soye’sid von Zoege’de aadliperekonna nime all, kelledele on erinevatel aegadel kuulunud palju Eesti mõisaid. Ka vaadeldaval ajastul ning Kiiu naabruses on Soye’dele (Zoegedele) kuulunud mitmeid mõisaid. Kuni 16. sajandi esimese pooleni oli Soye’de käes pikalt Rummu mõis (Kiiu läänepoolne naaber). Alates 15. sajandist kuni 1671. aastani oli Soye’de käes Kiiu lõunapoolseks naabriks olnud Anija mõis.

 

Kuna Kiiu mõisasüdames on keskaegne tornlinnus säilinud tänaseni, siis võib oletada, et juba 1418. aastal asus Kiiu mõisasüda samas paigas. Mõisasüda asus (asub) Kiiu klindilahe lõunasopis, väikese Kiiu jõekese (oja) vasakkaldal ning 600 meetrit põlisest Tallinna–Virumaa teest (Narva maanteest) lõunas. Kiiu osastis-külade seas lõunapoolseimast, Sääre külakobarast jäi see paik umbes 700-800 meetri ajagu lõuna poole.

 

Näib, et ka Kiiu mõisasüdame asukoha on määranud vesiveski paiknemine nagu Kolgalgi. Ilmselgelt ei ole Kiiu mõis rajatud põlise Narva (Rakvere) maantee äärde – puuduvad igasugused märgid, et kunagi oleks suur maantee mõisasüdamest läbi käinud. Tõenäoliselt kulgeb Kiiu juures Vana-Narva maantee veel praegugi oma iidset, muinasaegset sihti pidi, kus Kiiu jõge oli tõenäoliselt hõlpsam ületada kui mõisasüdames. Ka põliskülad – kolm Kiiu osastisküla − näivad olevat orienteeritud selle tee järgi. Ka ei ole mõisasüda tekkinud tõenäoliselt Soodlasse viiva tee äärde – maastikumärgid näitavad, et algne tee on Soodlast viinud hoopiski Kuusalu-Sõitme suunas ning Kiiu haru (mahakeeramisega Võllaskatkult 2,1 kilomeetrit põhja pool) on hilisem.

 

Samas ei ole Kiiu mõisasüdames vesiveski olemasolu nii kindel kui Kolgal. Alates 16. sajandist see veski enam kasutuses polnud, kuid varasemal ajal oli olukord teistsugune. Seda toetab kaudselt tänini säilinud ürikuline materjal, täpsemalt selle ürikulise materjali analüüs koos maastikuliste olude hindamisega.

 

Kiiu mõisa peamiseks vesiveskikohaks oli alates 16. sajandist väikese Kuusalu jõe alamjooksul asunud Lõpeveski. See asus mõisasüdamest küllaltki kaugel, 4,5 km jagu kirdes. Lõpeveski nime all (die Mühle zu Leppe) on seda esmamainitud 1517. aasta ürikus. Kui süveneda säilinud ürikutesse aga sügavamalt, siis selgub, et sama veskit on mainitud juba 1418. aasta lepingus. Selles ürikus on pikalt juttu Kuusalu ojast, mida nimetatakse muuseas seal lausa nimepidi (Kusellische Bach). Ojaga seoses mainitakse selle ümbruse alasid „kuni vesiveskini“ (bis zur Mühle) ning „vesiveskist kuni soolase mereni“ (von der Mühle bis zur salzigen See) kui Kuusalu külaga kokkukäivaid ja seega kloostrile kuuluvaid maid.

 

Kuigi selle veski nime 1418. aasta ürikus ei mainita, on eeltoodud kirjeldusest üsnagi selge, et jutt käib Lõpeveskist. Niisiis oli Lõpeveski olemas juba 1418. aastal, kuid ei kuulunud siis veel mitte Kiiu mõisale, vaid Kolga kloostrile. Kuna ühe era- ehk läänimõisa eksisteerimine polnud ilma vesiveskita tollal eriti mõeldav, pidi Kiiu mõisa veski asuma 1418. aastal kusagil mujal. Kui eeldada, et Kiiu mõisa muud piirid (v.a. Lõpeveski juures) olid 1418. aastal enam-vähem 17.-18. sajandi kohtades, oli veski paigutamiseks praktiliselt ainult võimalus – ehitada see väikesele Kiiu ojale. See oja sai alguse Võllaskatku lähedalt soodest-rabadest, voolas läbi Kiiu (Sääre) küla lõunaküljelt ning suubus Valkla külakobara põhjaosas parempoolse lisajõena Valkla jõkke.

 

Võime oletada, et Kiiu jõekese eripära arvestades oli veski rajamiseks sobivaim paik praeguse mõisasüdame kohal. Jõe tollast eripära – looklevust, sängi sügavust, languse suurust jms – on praegu küll pea võimatu hinnata, sest praegu on Kiiu jõgi tugevalt süvendatud-õgvendatud ja kannab ametlikult hoopiski Kiiu peakraavi nime. Samas on näiteks teada, et veel 1880. aastal (meieni säilinud Kolga majoraatmõisa plaani koostamise ajal) oli Kiiu jõgi mõisasüdames üles paisutatud – siis küll mitte enam veski tarbeks, vaid mõisa viinavabriku veega varustamiseks.

 

Kiiu mõisale oletatavalt aluse pannud vesiveski aga pikalt püsima ei jäänud. Kuna 1517. aasta ürikus on Kiiu mõisa maadel mainitud ainult Lõpeveskit, siis sellal mõisasüdames veskit enam polnud; küll aga säilisid seal oletatavalt muud hooned. Samuti on Lõpeveski läinud millalgi 1418. ja 1517. aasta vahelisel ajal Kolga kloostri käest Kiiu mõisa kätte. Me ei tea, millal ning missugustel asjaoludel see toimus, kuid võime oletada, et Kiiu mõisasüdamesse rajatud vesiveski ei täitnud oma vooluhulga (st jahvatatava vilja koguse) osas algseid lootusi, mistõttu soetas mõis endale kloostrilt teise veski ning vana veski hüljati. Sarnaseid näiteid, kus vesiveski töötas nn „hädaveski“ režiimis, kus enne vilja jahvatamist tuli tammi taha pikka aega vett koguda, on Eesti ajaloos teada mitmeid. Sageli lõppesid seesugused olukorrad uue veskiveski ehitamise või soetamisega ning vana veskikoha hülgamisega.

 

Ka oma nime sai Lõpeveski arvatavasti alles seoses Kiiu mõisa kätte minemisega. Asus ju Kiiult vaadates uus veskikoht „maade lõpus“, st üsna vastu Kolga kloostri maid. On üsna kindel, et 1418. aastal vesiveskil veel nime ei olnud, sest see oleks tollases ürikus maha mainitud. Samas ürikus on ridamisi maha mainitud palju väiksemaid piirialadele jäänud kohti – Kalle Sal, Nappenyt, Pirzorioia, Kaswataritackas, Meitestelep, Mudemetlik. Kaasajal, ligi kuussada aastat hiljem, on enamikke neid konkreetsete paikadega võimatu seostada. Vaid Pirzorioia korral võib oletada, et ta tähendas Pirsuallika külast alanud praegust Kurblu (mõnedes allikates Kurdlu) oja.

 

Lisaks juba eelnimetatud paikadele mainitakse selles 1418. aasta ürikus ka Kiiule kuuluvat Pärispea kaluriküla (Fischerei zu Pernespe) – see oli vahepeal Kiiu käes, kuid läks selle ürikuga seoses tagasi Kolga kloostri valdusse. Tõenäoliselt umbes sellal või veidi varem jagati varem asustamata rannikualad vast ära naabermõisate vahel ning sinna tekkisid oletatavalt esimesed püsivamad kalurikülad. Hiljem ei ole Pärispea poolsaarel Kiiu mõisale kuuluvaid alasid enam küll olnud, kuid siis oli Kiiu mõisa käes suur osa Juminda poolsaare läänekaldast Kiiu-Aabla ja Leesi ümbruses.

 

Kiiu mõis jäi Soye’de kätte kuni 1505. aastani. Nii 1498. kui ka 1500. aastal on ürikutes mainitud „Hans Soye van Kide't“, st Hans Soye’t kui Kiiu mõisa valdajat. 1505. aastal sai Kiiu mõisa valdajaks Hermann Lode.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.