Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra men australia lamisil billig kaufen viagra prescription medication. Viagra united kingdom prescription viagra professional usa viagra for women on sale. How to buy cialis in australia potenzmittel cialis gunstig kaufen where to buy cialis in the philippines. Buy viagra winnipeg was passiert wenn frauen viagra benutzen cheap generic viagra online in the uk.
Kiiu muinas- ja keskajast – tegelikult 3 küla

 

Põhja-Eesti muinas- ja keskaegne asustuspilt erines kaasaegsest olulisel määral. Kui meie oleme harjunud, et tüüpiline Eesti küla asub hajataludena laiali üle kogu haritava maa (iga talu hooned oma põllulapi juures), siis enne 19. sajandi keskpaika oli olukord teine. Valdav enamik maa-asustust (kui mõisad välja jätta) oli ligi tuhande aasta vältel – 9. kuni 19. sajandini koondunud kobarküladesse. Tüüpilises kobarkülas asetsesid hooned (talud) külg-külje all kobaratena koos. Põllumassiivid paiknesid tavaliselt selliste külakobarate läheduses või ka veidi eemal. Igal talul (majapidamisel) oli seal oma põllusiil. Karja- ja heinamaad olid harilikult küla peale ühised, tavaliselt kasutati nendena puisniitude laadseid metsaaluseid, Põhja-Eestis tihti ka neid loopealseid, mis põldudeks ei sobinud.

 

Ajaloolased on seisukohal, et niisugused kobarkülad kujunesid välja millalgi nooremal rauaajal (9.-13. sajandil). Paljudes paikades on muinasküla asukoht jäänud tuhande aasta vältel samaks, st arheoloogilised andmed on kinnitanud asustuse olemasolu hilisemates külatuumikutes juba enne ristisõdu.

 

Kobarkülad kadusid siinselt maastikult alles 1850-60ndatel aastatel seoses külade kruntimisega. Kui mõisaomanikud plaanisid talusid päriseks müüa, oli seda mõistlik teha olukorras, kus talumaa (põldude) peal asuksid ühtlasi ka hooned, st talumaa põhiosa oleks ühes tükis. Seetõttu viidi kruntimise käigus suur osa talusid külakobarast välja, ehitades hooned uuesti üles kas sama põllu teise serva või koguni teiste põldude äärde. Nii muutusid siinsel maastikul tüüpiliseks arvukad hajatalud, samuti ka mitmest talust koosnevad grupid. Põlised külakobarad täielikult siiski ei kadunud – need talud, millele sai põllumaa juurde mõõta hoonete juurest, jäid alles vanasse paika. Tihtipeale muundus külakobar kruntimisel ridakülaks, mille keskosa (vana külatuumik) jäi mõnevõrra tihedamaks kui serva-alad.

 

Täpsema ülevaate nii külakobaratest kui ka kruntimise eelsest (st ca 9. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani kehtinud) maakasutusest saab vanade kaartide järgi. Vanimad Eesti mõisate-külade detailplaanid koostati 1680-90ndatel aastatel seoses sellal aset leidnud mõisate reduktsiooni ehk riigistamisega. Kuna see protsess nõudis maade suuruse ja väärtuse täpsemat kindlaksmääramist, tingiski see maade põhjaliku mõõtmise ja kandmise kaartidele. Kui rootsiaegsel mõisate riigistamisel pikemat mõju ei olnud (1710.a. Vene keisri alla läinuna tagastati mõisad varasematele aadlikest omanikele), siis paljud 17. sajandi lõpul koostatud kaardid on alles tänini ja võimaldavad saada põhjalikku ülevaadet tollastest oludest. Võib oletada, et 13. sajandi külamaade jaotus-korraldus ei erinenud üldpildilt oluliselt 17. sajandi omast.

 

Ka Kiiul oli olukord eeltooduga sarnane, kuigi mõningate erisustega. Esmalt ei ole täpselt teada, kus asus Kiiu küla muinasajal, sh ajal, mil ta fikseeriti Taani Hindamisraamatus. Hilisematest aegadest, mil koostati esimesed põhjalikud Kiiu ümbruse kirjeldused ja kaardid, on teada aga kogunisti kolm põlisküla – Sääre (hilisem Kiiu) küla, Mäepää küla ning Pirsuallika (hilisem Allika) küla. Neid kolme küla on kohanimede Serenkulle, Mehenphe ja Pirsenallick all esmamainitud 1517. aasta Kiiu mõisa (Hof zu Kide) ostu-müügi lepingus. Edaspidi figureerivad nad arvukates 17.-19. sajandi ürikutes ja kaartidel korduvalt. 1586. aastal, juba peale Liivi sõda rootsi ajal, on nende külade suuruseks hinnatud vastavalt 9½, 8 ja 5 adramaad ning nad koosnesid tollal vastavalt 6, 5 ja 4 talust. Kokku olid need külade suurus 16. sajandi lõpul seega 22½ adramaad. Kui võrrelda seda Taani Hindamisraamatus fikseeritud 30 adramaaga, siis on loogiline, et kõik need kolm küla (st nende kolme küla põllud) loeti 1220. aastal ühtseks Kiiu külaks.

 

Needsamad kolm küla on detailselt fikseeritud ka Axell Holmi poolt 1693. aastal koostatud Kiiu mõisa alade reduktsioonikaardil (EAA.1.2.C-I-4), mis on vanim meieni säilinud Kiiu alade detailkaart. See kaart fikseerib lisaks hoonete, põldude, teede jm olulise äranäitamisega muuseas ka kõik tollased talude nimed ja suurused. Sääre ehk Kiiu küla (Kida Byy) koosnes tollal 6 talust kokku 3¾ adramaa suuruses, Mäepää küla (Mäpä Byy) 17 talust kokku 7 adramaa suuruses ning Pirsuallika küla (Pirßoallicka Byy) 10 talust kokku 5 adramaa suuruses.

 

Umbes sarnase detailsusega kaart koostati Kiiu alade kohta kindlasti ka 1850ndate aastatel ehk külade kruntimise eelsel ajal. See aga teadaolevalt meieni säilinud ei ole, vähemalt pole Eesti avalikes arhiivides selle olemasolu teada. Niisugune kaart on aga kindlasti olemas olnud, sest Eesti Ajalooarhiivi kogudes on säilinud Kiiu läänepoolse naabri Valkla mõisa alade kruntimiseelne (1850ndate aastate) mustandkaart (EAA.854.4.866), millelt on Kiiu alad mööda mõisapiiri hoolikalt ära lõigatud. Tollal nimelt joonistati Põhja-Eesti mõisate kaarte niiviisi, et mitme naabermõisa alad kaardistati tihti korraga ning saadud mustandkaart lõigati mööda mõisapiire tükkideks ning ühe mõisa terviklik-mustandkaart saadi mitme kaardiosa kokkuliimimise teel.

 

Küll on aga säilinud mõned hilisemad Kiiu alade detailkaardid 19. sajandi lõpukümnendeist, mis kujutavad külade juures juba kruntimisjärgset olukorda. Väga palju väärtuslikku teavet Kiiu alade kohta sisaldab Eesti Ajalooarhiivi kogudes oleva Kolga majoraatmõisa ülidetailne ülevaatekaart 1880. aastast (EAA.3724.4.111). Kuna tollane Kolga majoraatmõis hõlmas ka Kiiu rüütlimõisa alasid, on ka need sellel paljudest lehtedest koosneval kaardi kajastatud. Lisaks sellele on olemas 19. sajandi lõpuaastail Vene sõjaväetopograafide poolt koostatud üheverstaline (mõõtkavas 1:42 000) kaart, mis kujutab tervet Eestit talude täpsusega.

 

Mõlemalt nimetatud kaardilt on näha, et kruntimisjärgselt on kõigi kolme põlisküla tuumikusse jäänud alles tihedam taludekobar, mis võimaldab külakobarate asukohad kindlaks teha. Ka rootsiaegne, Axell Holmi 1693. aasta kaart näitab neid kolme küla samades asukohtades.

 

Kiiu (Sääre) külakobar asus Vana-Narva maantee ja Kiiu–Salmistu tee ristist 100-150 meetri jagu kirdes. Mäepää külakobar asus Kiiu külakobarast kilomeetri jagu põhjas (täpsemalt – põhjakirdes), vahetult Mäepää klindineemiku edelapoolse otsa naabruses. Tõenäoliselt on see neemik (mägi) andnud sellele külale ka oma nime. Pirsuallika (Allika) küla ajalooline keskus asus Mäepää külast 1,3 kilomeetrit idas (täpsemalt – idakagus), 800 meetri jagu Vana-Narva maanteest põhja pool. Ka praegu on nendes paikades talusid tihedamalt kui mujal ümbruskonnas.

 

Jääb selgusetuks, kas juba muinasajal ja varakeskajal koosnes Kiiu küla kolmest osast (ehk kolmest osastis-külast) või on varem ühtne külakobar millalgi 13.-15. sajandil kolmeks osaks laiali jagatud. Põhimõtteliselt on võimalikud mõlemad variandid. Näiteks Kiiu läänepoolses naaberkülas Valklas, kus Taani Hindamisraamatu järgi oli ümbruskonna suurim, 46-adramaaline küla, on tõenäoliselt juba muinasajal olnud üks külakobar. Oluline osa Valkla külakobarast oli säilinud veel 19. sajandi teisel poolelgi, peale külade kruntimist. Seega said ka piisavalt suure küla talud olla koos ühes kobaras.

 

Samas pakub Harju-Jaani Valkla külaga võrreldes sootuks vastupidist näidet. Taani Hindamisraamat näitab Harju-Jaanil nagu Kiiulgi ühtset 46 adramaa suurust küla (Saintakæ), kuid alates 15. sajandist on seal nagu Kiiulgi teada kolm erinevat lähestikku paiknevat küla, mida varem (13.-14. sajandil) on vaadeldud millegipärast ühtse asulana (külana).

 

Ka Kiiu ümbruse maastikuanalüüs ei too siia lähemat selgust. On üldteada, et muinas- ja keskajal tekkis külatuumik sinna, kus lähikonnas olid sobivad maad vilja kasvatamiseks ja loomade karjatamiseks ning vahetult külakobara juures oli olemas vesi. Kergelt kättesaadavat vett külakobara juures läks suures koguses vaja eelkõige loomade jootmiseks. Kiiul olid need tingimused aga täidetud kõigi kolme külakobara korral. Nende kõikide ümbruses asuvad põllud, samuti oli vesi kergelt kättesaadav kõikide külade (kõigi kolme osastis-küla) juures. Kiiu (Sääre) küla edelaküljelt voolas läbi Kiiu oja (kaasajal õgvendatud Kiiu peakraaviks). Pirsuallika – hiljem Allika – küla sai tõenäoliselt oma vee allikast, kust pärineb vast paiga nimigi ning mille vesi voolas mere poole mööda praeguseni säilinud Kurblu oja sihti (algselt tõenäoliselt Pirsu(ri)oja). Võib oletada, et Pirsuallika küla juures oli allikas loodusliku surve all ning pritsis vett kõrgele üles, sest sõna "pirsuma" tähendab Põhja-Eesti murdes pritsima. Ka Mäepää külas oli olemas looduslik oja, mis algas Kiiu klindilahe keskosast ning voolas vahetult Mäepää klindineemiku lääneküljelt mere poole. Kõik need ojad ja veekogud on väga selgelt peal 19. sajandi kaartidel, mil maaparandustööd polnud looduslikke veeolusid veel ümber kujundanud.

 

Kui Kiiul oli tõepoolest juba 1220ndatel aastatel kolm külakobarat, siis pidi nende arvestamiseks ühtseks tervikuks olema mingi kaalukas põhjus, mida me praegu ei tea. Selleks võiks olla näiteks ühine omanik, ühised karja- ja heinamaad (st ühine territoorium ehk saras), samuti ka läbisegi paiknevad põllud. Igatahes veel 1418. aasta ürikus on mainitud ühtset Kiiu küla koos mõisaga (Hof und Dorf Kyde), mitte kolme osastis-küla. Ning lõpuks on koguni sedavõrd hilisel ajal kui 1561. aastal – st 44 aastat peale kolme osastis-küla mainimist – räägitud jällegi ühtsest Kiiu külast (dorp tho Kide).

 

Vaid tulevased arheoloogilised uuringud Kiiu küla (osastis-külade) aladel võivad tuua mõnevõrra selgust, kas kõik kolm külakobarat ulatuvad tagasi muinasaega või mitte.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.