Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra online in south africa viagra kaufen ohne rezept legal viagra generico online contrassegno. Buying levitra online uk wo kann man viagra kaufen schweiz buy viagra canadian online pharmacy. Cialis over the counter usa erfahrung mit femara buy viagra pharmacy ireland.
Tallinna–Narva mnt eellane on mitu tuh aastat vana

 

Kui põlluharimine levis Rebala-Loo kandist tasapisi mööda loopealseid ida poole, pidi sellega koos tekkima ka tee, mis neid paiku omavahel ühendab. Oletatavalt just nii tekkis hilisema Tallinna–Narva maantee kauge eellane. Võib oletada, et juba pronksiajal – st enam kui kaks ja pool tuhat aastat – kulges ta Tallinnast kuni Kahalani enamjaolt mööda hilisemat sihti. Peale 1955. aastal liikluseks avatud uut Tallinna–Narva (algselt – Tallinna–Leningradi) teesihti on see tee saanud tuntuks Vana-Narva maanteena.

 

Ainsaks erandiks oli seejuures tõenäoliselt Jägala jõe ületuskoht. Jägala jõgi ületati muinasajal ja varakeskajal arvatavasti vahetult ülalpool Jägala juga, kuhu oli moodustunud kõva paese põhjaga looduslik koolmekoht. Kilomeetri jagu ülevoolu oleval Koeraloogal (kuhu tekkis sild hiljemalt 16.-17. sajandil) seesugust looduslikku koolmekohta teada ei ole, seega ei saanud enne silla ehitamist jõge seal ületada.

 

Kahalast edasi jätkus see tee tõenäoliselt üle hilisema Kolga mõisasüdame (kus ta ületas ka Kolga jõe) ning viis sealt üle Kolgaküla, Porgaste, Vatku, Tõugu, Võhma, Ilumäe ja Palmse ida poole. Valgejõe ületas see muistne tee Virusilla nimelises koolmekohas, mis jääb Kotka veskikohast (st praegusest Kotka–Võsu teel Valgejõel olevast sillast) 900 meetri jagu ülesvoolu. Seal on tänini näha ilmselgelt inimese poolt jõekaldasse sisekaevatud teekohad. Nende praegune kuju pärineb arvatavasti küll keskajast, mil Palmse ümbrus kuulus Mihkli nunnakloostrile ja vajas Tallinnaga senisest paremat ühendust lisaks ratsa liikumisele ka hobuvankritele.

 

Võib oletada, et see tee oli muinas- ja keskajal üks kahest Tallinnast (Revalast) Virumaa (Rakvere, Narva) suunas viivast maanteest. Tõenäoliselt alles millalgi peale Liivi sõda (st Rootsi ajal) rajati Tallinna–Rakvere tee otselõik Loobu–Valgejõe–Viitna, mis viis läbi suurema asustuseta metsa-alade.

 

Ka Kiiu jäi selle tähtsa muinastee äärde, olles üks paljudest teeäärsetest küladest, mis tekkisid oletatavalt kõik seoses loopealsete alade põlluharimisega. Oletatavalt toimus see juba millalgi pronksiajal, st enne 500 a. e. Kr. Püsiasustuse (muinasküla) täpsemat tekkimisaega võiks Kiiul aidata tuvastada sealsete kinnismuististe – kalmed, asulakohad – süstemaatiline läbikaevamine koos leidude analüüsiga, mida senini aga tehtud pole.

 

Üldiselt on ajaloolased arvamusel, et nii pronksiajal (st kuni 500 e.Kr.) kui ka varajasel rauaajal (st kuni ca AD 100) – puudusid Eestis veel suuremad avakülad ning domineeris üksiktaludest koosnev asustus. Pronksiajal lisandusid veel mõned kindlustatud asulad, mis olid arvatavasti suuremate alade keskusteks. Näitena võiks tuua Iru muinaslinnuse kohal asuva kindlustatud asula, mille kaugeimaks tagamaaks oli oletatavalt ka Kiiu.

 

Esimesed suuremad külad tekkisid nendele aladele arvatavasti rooma rauaaja lõpupoole (ca AD 400-500) ning sama areng jätkus tõenäoliselt ka nii keskmisel kui ka nooremal rauaajal kuni muistse vabadusvõitluse ehk ristisõdadeni (13. sajandi alguseni). Niisuguse koondumise taga oli oletatavalt nii rahvastiku juurdekasv juba varem ülesharitud põllumaa tingimustes kui ka võimu koondumine üksikute ülikute/vanemate kätte, kellele allus kogu küla. Kuni 1990ndateni aastateni arvasid ajaloolased, et muinas-Eesti ühiskond oli kuni ristisõdadeni üsna võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond, kus maa ja tootmisvahendid kuulusid kõigile ning olulisemad asjad otsustati ära rahvakoosolekutega. Praegu ollakse pigem seisukohal, et vähemalt muinasaja lõpul – nooremal rauaajal ehk alates ca AD 900 – oli siinne ühiskond juba piisavalt kihistunud ning oluline võim oli koondunud üksikute vanemate kätte. Millal see täpselt võis toimuda, ei ole paraku teada. Küll aga on loogiline oletada, et niisugune tsentraliseeritud võim võis soodustada ühte kohta koondunud külade arengut või olla koguni üheks põhjuseks, et hajataludes elamise asemel hakati eelistama elamist kobarkülades.

 

Milline nende muinas-Eesti vanemate õiguslik positsioon siinsetel aladel (sh ka Kiiul) oli, seda me paraku jälle ei tea. Me teame vaid, et see oli erinev ristisõdijatega siia 13. sajandil imporditud rooma (saksa-rooma) õigusest, mis muutus seejärel siingi tasapisi ainuvalitsevaks nagu mujal Euroopaski. Et see üleminek oli üsnagi sujuv, näitavad Tallinna Linnaarhiivis säilinud dokumendid. Nii on 13. sajandi Tallinnas juttu üsna mitmetest ius estonicum’i − st (vana) eesti õiguse – alusel toimivatest maavaldustest.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.