Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra men australia lamisil billig kaufen viagra prescription medication. Viagra united kingdom prescription viagra professional usa viagra for women on sale. How to buy cialis in australia potenzmittel cialis gunstig kaufen where to buy cialis in the philippines. Buy viagra winnipeg was passiert wenn frauen viagra benutzen cheap generic viagra online in the uk.
Kuusalu kolhoosist

Leelo Seebold (snd 1937)


Sündinud olen ma Jõelähtme vallas Koogi külas 1937. aastal. Enne abiellumist oli minu perekonnanimeks Brööm. Koolitee algas 1944. aastal, seitsme aasta vanusena Jägala-Joa algkoolis. Selles koolis käisin ma kaks aastat, pärast seda 1946–1951 Jõelähtme koolis ja 1951–1955 Türi põllumajandustehnikumis. Selle lõpetamisel sain zootehniku kutse ning mind suunati tööle Kuusalu masina-traktorijaama (MTJi).

 

Esimene töökoht asus Kuusalu alevikus Ithali majas, aadressiga Keskväljak 8. Selles majas oli MTJi kontor. Direktoriks oli Artur Köster. Samas majas asus ka zoo-vet-jaoskond. Zootehnikud ja agronoomid olid ühes toas, loomaarstil oli oma tuba. MTJi töökojad asusid Kiiu mõisa ait-rehehoones.

 

MTJ oli loodud selleks, et teenindada kolhoose. Artur Köster ütles, millisesse kolhoosi keegi tööle läks. 1955. aasta NLKP septembripleenumi järgselt MTJi süsteem kaotati, nii et mina sain seal töötada vaid ühe kuu. Pärast seda suunati mind tööle Vihulasse, kus olin zootehnikuks kaks ja pool aastat. Uue süsteemi järgi tuli pool spetsialistide palgarahast Loksa rajooni rahandusosakonnast ja pool Vihula kolhoosist. MTJ-i tehnika jaotati kolhooside vahel laiali.

 

1958. aastast kutsuti mind zootehnikuks Loo kolhoosi. Kolhoosikontor asus Loo mõisas. Kolhoosiesimeheks oli Kalju Kurst. Elama pandi mind Aasu tallu, Sõitme külla. Elamiseks oli läbikäidav tuba. Poes sai käidud kaupluses, mis asus Loo mõisa juures. Samuti oli seal meierei.

 

Loo kolhoosis töötades kohtusin tulevase abikaasa Erich Seeboldiga, kes töötas metsnikuna. Pärast abiellumist 1958. aastal kolisin elama oma mehe juurde Andineeme metsavahimajja, koha nimi on Emmakatku. 1966. aastal sai valmis meie pere oma maja Kiius Torni tänaval ja siis asusime sinna elama.

 

Kohal, kuhu ehitasime oma kodu, olid näha mõisaaegse paehoone varemed. Varemete vahel oli suur tüma koht. Enamik nendest varemetest läks selle madala koha täiteks. Vundamendi kivid vedasime Oja talust, kus oli paekivist laut ja sealt saime kivid. Kui ehitamist alustasime, siis kõigepealt valmis abihoone. Ehitamine käis kolhoosi abiga, kolhoosist oli kaks töömeest, kes ehitasid. Ka ehitusmaterjal tuli kolhoosi kaudu. Sellel ajal Kiius palju maju polnud. Veski tänaval oli valmis Niilsoni maja ja Kuuse maja. Elmar Ithal alles ehitas, samuti polnud valmis Eskla maja. Kiiu oli sellel ajal üsna lage koht. Kõikjal olid suured heina- ja karjamaad. Torni eest läks läbi mudane tee. Ainuke kõvakattega tee oli Leningradi maantee.

 

1961. aastal tulin tööle Kuusalu kolhoosi. Olin Loo kolhoosis töötamisel põllumajandusest nii tüdinud, et tahtsin sellele käega lüüa ja tulla tööle Kiiu meiereisse. Juhtus aga nii, et Kuusalu kolhoosi esimees Arnold Vunk ja tema abikaasa Helga tulid minu koju Emmakatkule, et kaubelda mind Kuusalu kolhoosi zootehnikuks. Kuusalu kolhoosis oli selline olukord, et esimehe naine Helga, kes töötas zootehnikuna, ei saanud tööl käia, kuna tema noorem laps Viivi oli väike ja et Helgal oli just surnud ema, siis ei olnud Viivit kellegi hoolde jätta. Ka Ester Armväärt, kes oli samuti kolhoosi zootehnik, oli väikse poja Kallega kodune, samuti oli tal põetada voodihaige ema. Nii tuldigi mind tööle kauplema ja alates oktoobrist 1961 algas mu loomakasvatajatöö Kuusalus.

 

Kolhoosikontor asus Kiius Vana-Narva maantee ääres majas, kus enne sõda oli paiknenud kauplus, hiljem aga oli seal pikka aega sidejaoskond. Kontoris oli üks suur ruum, endine poeruum. Akna all oli kaks lauda, üks neist kuulus peaagronoom Hugo Praksile ja teise taga oli esimees Arnold Vungi töökoht. Tagaseinas olid töölauad agronoom Mare Muruväljale ning zootehnikutele Helga Vungile ja minule. Eesruumist läks kitsas koridor raamatupidamise ruumi. Pearaamatupidajaks oli Helene Kurg. Raamatupidajateks olid Pärja Kurg, Hilda Mõtsküla ja Linda Viljur.

 

Samas majas oli ka laoruum. Laohoidjaks oli Emilie Laasik (neiuna Olesk). Emilie vend oli Kodasoos Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi esimees. Laos hoiti igasugust pudi-padi. Samasse majja mahtus veel ka sidejaoskond, mis tegutses seal kuni 2009. aastani. Urve Niilson oli sidejaoskonnas tööl kuni 1962. aastani. Pärast teda võttis ameti üle Herta Tõnsau.

 

Tööle käisin Emmakatkult. Kolhoos ostis mulle mootorratta CZ, see oli sooloratas. Juhilube mul polnud ja terve aasta sõitsin ilma. 1963. aastal tehti mootorrattajuhtide kursused Kuusalu rahvamajas, sealt sain load. Talvel käisin tööl Leesi bussiga. Hiljem sain kolhoosi käest Jawa mootorratta, seejärel K 750, siis auto GAZ 69. Lõpuks hakkasin töösõitudeks kasutama Žiguli autosid.

 

Kuusalu kolhoosis olid asjad võrreldes Loo kolhoosiga hästi. Kolhoos oli 1960. aastal ehitanud tärklisevabriku. Nii kolhoos kui rahvas kasvatas kartulit, mis siis kohapeal tehti tärkliseks, selle müügist saadi raha. Tärkliseteoga koos käis praaga keetmine. Praak keedeti auruga läbi ja autod vedasid selle lautadesse söödaks. See andis lehmade piimatoodangule kõvasti lisa. Vabrikujuhataja oli Rudolf Sallaste.

 

Mäletan, et kui tulin Kuusalu kolhoosi, siis oli majandil ka oma väike aiand. See paiknes Kapa talu maadel. Aiandis töötas Fernanda Ots. Hiljem tuli kolhoosi Leo Kivirand, kes ehitas aiandi suureks. See oli 1970ndate alguses.

 

Kuusalu kolhoosi esimene uus loomalaut ehitati 1952. aastal Kiidu. Seal oli kaheksa lüpsigruppi. Lehmade lüpsmine käis käsitsi. Kiidu Veski tänavale ehitati lüpsjate jaoks ka kolhoosi esimene korterelamu, aadressiks Veski 5. Seal oli kuus korterit. Elumaja hävis tulekahjus 1985. aasta talvel. Esimene laut, kus lüpsti masinaga, oli Jaanuksel. See oli talulaut ja seal oli kolm lehmagruppi. Jaanuksel toimetasid loomadega endised sama talukoha omanikud Erna ja Juhan Ott.

 

Lehmad olid laiali üle kolhoosi endistes talulautades. Kangrul oli kümme lehma. Suureväljal sama palju, Juuli Hinn oli seal lüpsijaks. Ka Kolgo tallis olid lehmad, lüpsis Aliide Meelind. Kolm gruppi lehmi oli Paalijaanil, lüpsjateks olid Salme Leppmaa ja Olinde Salupuu. Kokal oli üks lüpsigrupp. Kurbulus oli samuti üks lehmagrupp, Anita Raidla oli lüpsjaks. Paalimäel oli üks lehmagrupp, lüpsjaks Hella Rutumäe ja Vilma Tamma. Valklas olid lehmad Esklimäel, lüpsjaks Helmi Kaevando; Kõrtsil, lüpsjaks Ilse Pirnipuu; ning Lipsul, kus lüpsis Helene Sakermann. Tõniksel oli kaks lehmagruppi, lüpsjaks Maria Utkin, Mael lüpsis Ester Saar. Kuusalu külas olid lehmad Tõnumardil, kaks gruppi, lüpsjateks Pauliine Bortshik ja Veera Tomassov. Odulil oli samuti kaks lehmagruppi, lüpsjateks Elsa Mikkiv ja Leida Saarlem. Ka Kälil olid lehmad, lüpsjaks oli Ida Rebane. Noorloomad olid Hinnul.

 

Kolhoos pidas kanu. Üks kanala oli Kiius ja kaks Allika külas: üks oli Metsakanala ja teine asus Väljajüri talus. Ka Valkla külas hakati Andreksele 1960ndate algul ehitama kanalat, kuid kanalana see tööle ei hakanudki. Vahepeal muutus turuolukord ja kanade asemel tulid lauta hoopis noorloomad.

 

Sigu peeti kolhoosis 1960ndate algul Tarva laudas Kuusalu külas. Tarva peremees oli Magnus Rebane. Tema naine Leida oli emisetalitaja. Samuti oli emisetalitaja Marta Soojärv. Tarva lauta hakati jupikaupa pikemaks ehitama. Algul oli söödaköök sigala läänepoolses otsas, hiljem tehti see lauda keskele. Tarva lauda küljes oli kuur, seal paiknes maisitõlvikute jahvatamise veski. Maisijahu kasutati loomasöödaks nii Tarval kui teistes lautades.

 

Järgmine uus laut, mille kolhoos ehitas, oli Valkla laut. See ehitati 1962. aastal. See oli praeguse H-kujulise ehitise Valkla oja poolne osa. Algselt ehitati ta praegusest poole lühemana. 1970ndate alguses ehitati Valkla laut suuremaks. Kõigepealt ehitati siis linnapoolne laut ja seejärel Valkla ojapoolne osa poole pikemaks. Ehitajaks oli KEK (kolhooside vaheline ehituskontor). Varasemad ehitised olid tehtud kolhoosi oma ehitajate poolt. 1965. aastal valmis Allika laut. Allikale ehitati ka kahekorruseline nelja korteriga elamu laudatööliste ja lüpsjate jaoks.

 

Kodasoo Kingissepa-nimelise kolhoosiga ja Loo kolhoosiga Sõitmel ühines Kuusalu kolhoos 1966. aastal. Kingissepa-nimeline kolhoos oli 1965.aastal valmis saanud Saunja lüpsilauda. Rummu laudas oli 1966. aastal sigala, pärast Kuusalu kolhoosiga liitumist tehti see lehmalaudaks. Lehmad olid ka Raudallika laudas. Lüpsjateks olid seal Liidia Tullus, Ellen Laasik ja Ellen Kuuskman. Kingissepa kolhoosil oli Kodasoos töökoda ja üks korteritega elumaja. Ka Saunjas oli laudatööliste jaoks kahekorruseline nelja korteriga elumaja. Peaagronoomiks oli Kingissepa-nimelises kolhoosis Olev Tullus ja pärast teda Hans Poom. Loo kolhoosil oli ehitatud Sõitmele lehmalaut ja sigala ning nelja korteriga elumaja. Viimased kolhoosi poolt ehitatud laudad olid Hinnu sigala 1977 ja Kiiu suurfarm 1979.

 

Kolhoosikontor kolis Vana-Narva maantee äärest kolhoosi vastvalminud korrusmajja Kiius, aadressiga Mõisa tee 15. See oli kas 1967. või 1968. aastal. Korrusmajas oli kontoriruumi rohkem kui vanas kontoris. Kasutada oli keskmises trepikojas esimesel korrusel üks kolmetoaline ja teisel korrusel üks kolme- ja üks ühetoaline korter. Kiiu mõisa kolis kolhoosikontor 1981. aastal.

 

Arnold Vunk oli Kuusalus esimeheks kolmkümmend seitse aastat, 1952–1989. Ta oli väga kõva majandusmees. Kopikat välja ei andnud kerge käega. Õhtuti pärast tööd armastas ta helistada kolhoosi spetsialistidele ja nii peeti telefoni teel nõu ja anti aru. Igal hommikul tuli ta zootehnikute tuppa ja tundis huvi nii loomade söötmise kui piima- ja lihatoodangu vastu. Kolhoosis tehti tublisti tööd ja oldi nõudlikud nii enese kui teiste töötajate suhtes. Kõik see viis selleni, et Kuusalu kolhoos oli 1980ndatel üks Eesti esimajanditest, milles töötas 1200 inimest.

 

1980ndate lõpus kuulusid Arnold Vungi meeskonda: aseesimehed Lembit Kivimäe, Heldur Vahenurm ja Vladimir Makarov, peaagronoom Jaan Reimann, peazootehnik Rein Kippar, peainsener Rein Rikas, pealoomaarst Urmas Kirtsi, peamelioraator Ants Matkur, ehitusosakonna juhataja Enn Aaviksaar, peaenergeetik Peeter Špongolts, autode töökoja juhataja Vello Trääder, traktorite töökoja juhataja Ado Pärn, aiandijuhataja Raul Kastan, abitootmise Estron juhataja Tõnu Tüksammel, abitootmise Bioestron juhataja Indrek Kirss, katusekivitehase Est-stein juhataja Vambola Juurmann, pearaamatupidaja Aime Kurg, peaökonomist Aksel Nuka, jurist Guido Sammelselg, partorg Priit Eljas, ametiühingu esimees Maila Tamm ja komsomolisekretär Anneli Rumm. Kolhoosil oli neli osakonda, mida juhtisid Juhan Aasmäe, Taivo Sakerman, Taniel Saks ja Lembit Laasik.

 

Pärast Arnold Vungi pensionile siirdumist valiti kolhoosiesimeheks Aleksander Pajuri, kes tegi seda tööd kuni majandi lõpetamiseni 1993. aastal.

 

Leelo Seeboldi mälestused kirjutas üles Urmas Kirtsi 2012. aastal.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.