Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra us advertising viagra without prescription in vietnam herbal viagra women uk. Cheap viagra thailand cialis per paypal bestellen viagra online pagamento contrassegno. Cialis once daily uk viagra generika 100mg erfahrung where to buy vegetal viagra.
Meenutusi Kiiu koolist

Olinde Rooberg (1922–2005), Kiiu kooli õpilane 1932–1938

 

Koolil oli internaat, kus ööbisid kaugemal elavad õpilased. Me kutsusimegi kooliskäijaid lapsi öölasteks ja päevalasteks. Kui juba kevad kätte hakkas jõudma ja päevad pikemaks muutusid, jättis nii mõnigi internaadiga hüvasti ega pidanud paljuks neli–viis kilomeetrit kaks korda päevas maha vantsida.

 

Ühekorruselise koolimaja pööningule oli ehitatud kaks magamistuba: üks tüdrukute, teine poiste tarvis. Asusid nad maja teine teises otsas, kumbagi viis eraldi trepp. Ega siis veel ehale kippumise ohtu ei olnud, aga ju seda siis mingisugused eeskirjad ikkagi nõudsid.

 

Köök ja söögituba oli ühine – piklik ruum, mille esiosas tohutu puudega köetav pliit, tagapool mõlema seina ääres kahekordsed toidukappide read. Keskel pikk söögilaud. Igal hommikul ja õhtul täitis tervet koolimaja mõnus praadimise hõng ja kööki paks, sinine rasvasuits. Mida need lapsed siis ikka suuremat valmistada mõistsid, kui liha ja kartuleid praadida. Maiuspalaks armastasid tüdrukud „koksi” teha. Nõnda nimetati pannil kõrvetatud suhkrut. Kui see magus mass siis juba parajalt pruun oli ja suitsema kippus, joosti sellega ruttu vudinal kempsu akna peal jahutama. Järsu temperatuurivahetuse toimel lõi see elus „laava” panni küljest lahti ja mõnus lutsukomm oligi valmis. Küllap see vahel juhtus üle kõrbema ja terve laar tuli kempsuaugust alla kallata.

 

Kui juba koolile keetja palgati, jäid lastel nii mõnedki mõnud maitsmata. Kus sa siis enam pliidinurgal oma panniga said koksi kõrvetada. Keetja vaaritas ühise söögi. Lõunaks supp, esmaspäeval kartulipudru. Õhtusöögiks oli peamiselt soust ja kartul. Toidumoona tõid lapsevanemad graafiku järgi ja terveks nädalaks. Ainult liha oli igal ühel eraldi. Ja „nimeline” pulgake ossipalasse torkamiseks, et pärast see oma ja õige üles leida. Pidi see keetja ikka üks paras võlur omal alal olema, et nii paljudest erineva soolasusega lihapaladest paras ja söödav leem valmis vaaritada.

 

Minu kodu asus koolimajale väga lähedal, napilt kolmsada meetrit vast. Nii et kooliteed kui niisugust mul õieti polnudki. Kuid oli juhus, kus ka meid õega viidi hobusega kooli. Naabri sauna ja meie karjamaa aia vahele oli öösel tuisanud nii tohutu hang, et lapsed sealt läbi ei suutnud sumada. Ime küll, kuidas ruun sealt läbi roomas. Meie ülevalt hangeharjalt ei näinud üle reepea muud kui tema selga.

 

Kooliruumid paiknesid meil kahes hoones. Suures majas, kus ka internaat asus ja vallamajas. Mõlemad parajalt paksude paekivimüüridega majamürakad. Vallamaja paraadna viilul ilutses puidust väljasaetud ehitamise aasta: 1900. Suur maja oligi ehitatud koolimajaks, vallamaja aga anti koolile kasutada siis, kui vallavalitsus oma asjaajamisega Kiiu mõisa kolis. Selleks tekkis ka äärmine vajadus – senise nelja klassi asemel kehtestatud kuus klassi poleks vanasse majasse kuidagi ära mahtunud. Niigi said seal õpetust nelja klassi õpilased kahes klassiruumis. „Suures klassis“oli neli pingirida esimese ja teise klassi õpilaste tarvis, neid oli kõige rohkem. Kui minagi alustasin, oli meid klassis 32 last. Kui lõpetasin, siis ainult 16. Neistki kaks jäänud eelmisest aastast klassikursust kordama. Siis öeldi selle kohta lihtsalt „paigale jäänud“. Kuhu siis ikkagi kõik vahepeal kadusid? Eks paljud jäid „paigale”, osad, kelle vanemad polnud eriti huvitatud oma laste haridustasemest, olid nobedad ära kasutama kohustuslikku nelja-klassi-seadust ja kolmandad päästis kooliorjusest vanus. Polnud tähtis, mitmendasse klassi ta oma 14–15 aastase eluea jooksul jõudnud oli, kooli enam ei nõutud.

 

Vallamajas, kus peale kahe klassiruumi olid ka kahe õpetaja eluruumid, õppis kolmas ja neljas klass. Viiendale ja kuuendale klassile kui kõige väiksema õpilaste arvuga klassidele kuulus raudselt „tööklass”.

 

Kuid alustame „suurest klassist” kui kõige tähtsamast ruumist. Oli ju see meile ühtlasi nii aulaks kui ka võimlemissaaliks, muud suuremat ruumi majas polnud. Suurest klassist viisid uksed kantseleisse ja koolijuhataja eluruumidesse ning tütarlaste magamistoa trepikotta. Ahju kõrval seinal tiksus ajakohane pommideta seinakell, nurgas ilutses kooli ainuke muusikariist – harmoonium – ja klassi ees kateeder. Ega meil siis õppekabinette polnud ega ka näitlikke õppevahendeid eriti laialt kasutada. Kantseleis oli tavaline klaasustega kapp. Selle alumisel korrusel hoiti peamiselt piibliteemalisi suuri, värvilisi pilte, klaaside taga aga piirituselampi ja muud nipet-näpet füüsika tunnis katsete tegemiseks. Kõige põnevamaks eksponaadiks oli seal piiritusepudelisse torgatud rästik. Palju aastaid hiljem, kui kooli sattus üks napsulembeline meesõpetaja, ei pidanud viimane patuks nõelussi leotist peaparanduseks pruukida. Majandusjuhatajal tuli alailma pudelis vedelikku uuendada, et vaene roomaja kuivale ei jääks.

 

Ja nüüd siis kõige viimane – „tööklass”. Seda oli ta selle sõna kõige otsesemas mõttes. Seal õpetas koolijuhataja poistele käsitöötunnis nii raamatuköitmist kui ka lihtsamaid puutöid. Üldse palju niisugust, millega üks meesterahvast inimene peab elus toime tulema. Hr Leht armastas üldse kangesti millegi kallal nokitseda. Vahel tuli lausa keset tundi, viipas lapsed istuma ja kukkus smirgelkäial säristama nii et sädemed lendasid. Ju siis nuga nüriks läks!

 

Niisiis, suure laua ühe osta külge olid kinnitatud smirgel ja kruustangid, teine ots jäi õpetaja kasutada. Sinna ladus siis tema nii omad õppevahendid kui ka õpilaste vihikud. Kogu laud ise oli noatäkkeid täis ja rauapurust kirju. Veel oli ruumis nii höövel- kui ka treipink, seintel nagides kõikvõimalikke pisi-tööriistu. Suurte poltidega põranda külge aheldatult aga istus auväärselt nagu äss kunagi ei miksi muu kui kopsakas dünamo. Ja ruumi jätkus kõigile! Selline nägi siis välja ruum, kus meile veel viimaseid tarkuseteri teele kaasa anti ja ellu saadeti.

 

Kahte koolimaja lahutas teineteisest kuusehekist varjatud suur viljapuuaed ja Kuusalu-Salmistu tee. Sellest aiast pidi korrapidaja õpilane kogu aeg läbi lippama, tundi ka vallamajas sisse ja välja kõlistama, olgu ilm milline tahes. Ja ehtne koolikell see oli! Hiljem konstrueeris koolijuhataja, nupukas mees nagu ta oli, elektrikella. Siis juba piisas suures klassis nupule vajutamisest, et lõbus tirin vallamaja koridoris oodatud vahetundi kuulutas.

 

Mõlema koolimaja juurde kuulusid veel puukuurid ja aidad, koolijuhataja kariloomade tarvis ka laut-heinaküün. Suure maja juurest on ajahammas jagu saanud puukuurist ja aidast, kõik muu on mingil määral säilinud. Puukuuri asemele oli rajatud kena kiviktaimla.

 

Ega aastaajad kooliellu mingeid erilisi muudatusi ei toonud, õppetöö käis ikka ühteviisi ettenähtud programmi järgi. Et maalapsed peavad sügisel karjas käima ja aitama põllul kartuleid noppida, sellega oldi juba riiklikult arvestatud ja õppetöö algas alles 1. oktoobril.

 

Internaadi söömaaegadest ma juba üht-teist mainisin. Teiste õpilaste tarvis toodi suurel vahetunnil suurde klassi tilaga vinku kuuma teega. Kruus ja suhkrutops oli igal ühel omast käest ja kõrvale nositi kodust kaasapandud leivapala. Enamasti oli kaasaleivaks kodune rukkileib praetud soolalihaviilude ja härjasilmaga. Hõrgutavad vorsti- ja juustulõigud polnud talulaste jaoks.

 

Ei olnud meil uhkeid pastakaid ega täitesulepäid. Tavaline ühesendine sulg sai torgatud puidust sulepea otsa ja kiri tuli nii et krabises. Lõpuklassides püüdsime ikka osta Inglise „Iridinoidi” sulgi. Need maksid küll kuus senti tükk, aga see tasus ennast igati ära: kiri tuli ilusam ja suled pidasid kauem vastu. Siinjuures ei saa alahinnata ka tindi osatähtsust. Ega tavalisel aniliintindil just mingit erilist väljanägemist ei olnud. Tuhmivõitu teine. Aga oli üks eriline sort – erksinine. Pisikeses potikeses ja kallim ka, aga kirjal jäi kohe hoopis teine nägu.

 

Mäletan oma esimest koolikotti. See oli ema õmmeldud punasekirjust mööbliriidest tavaline lakaga kott, millele kingsepast onu nahksed rihmad ja pandlad külge oli õmmelnud. Sanga muidugi ka. Pealegi oli õde sellega juba enne mind mõne aasta koolis käinud. Aga eks see ole alati olnud nooremate laste kurbloolus: ikka pidid nad kandma vanematele õdedele–vendadele napiksjäänud rõivaid ja muid esemeid. Kuigi kaua ma selle kirju kotiga küll ei käinud, paari aasta pärast osteti uus. Pruunist kartongist, sangaga koolikott. Kaugemalt käivatel lastel olid seljaskantavad ranitsad. Paljudel olid need ranitsad vineerist. Need olid tugevad ja praktilised koolikotid. Kõik vihikud ja raamatud püsisid seal sirged ja ilusad.

 

Septembri lõpul, just enne kooliaasta algust, peeti Kahala-Liival laata. Sealt siis osteti uueks õppeaastaks ikka midagi: uus kampsun, sulepea, pinal või miskit muud.

 

Mäletan, et lõpuklassi kevadel tuli nii minul kui ka mu pinginaabritel hirmus koonerdamise vaim peale. Me ei raatsinud enam sentigi taskust välja anda. Võtsime appi kavaluse: hakkasime omale kustutuskumme ja muud pudi-padi tooma suurest klassist kateedri pealt. Sinna pani korrapidaja põrandalt leitud esemed. Noh, kui õige omanik neist enam ei hoolinud, siis meile kulusid nad marjaks ära. Eks üldiselt tuli kõik koolitarbed omal muretseda. Ainult orbudele oli ettenähtud kooli poolt õpikud ja natuke ehk midagi muud ka.

 

Koolivormi kui sellist oleks me hurraa-hüüetega vastu võtnud, aga polnud mitte niisugust tavagi. Peaasi, et olid puhtalt riides. Ja nii me siis olimegi nagu üks kirju kari, kuni lõpuklassis (ei mäleta, kas kooli nõudel või meie enese initsiatiivil) õmmeldi meile sinisest riidest lihtsad kitlid. Nii tüdrukutele kui poistele. Me olime kui väiksed laotöölised. Mäletan, et minu õde kandis veel esimestel kooliaastatel mustast riidest volangidega koolipõlle. Kui aga mina kooliteed alustasin, polnud sedagi nõuet enam. Igaüks käis nii, nagu vanematel kodus võimalused lubasid, väga paljud kodukootud villasest õmmeldud rõivastes.

 

Õpetajad, ikkagi saksem rahvas, olid muidugi paremini riietatud kui lihtsad taluinimesed. Meesõpetajad kandsid poeriidest ülikonda. Aga midagi erilist polnud nendegi juures. Meie lõpuklassi päevil kandsid naisõpetajad – neid oli kaks – samasugust lihtsat kitlit kui meiegi. Kas solidaarsusest õpilaste vastu või oli see nõue, ei mäleta.

 

Siiski pean pikemalt peatuma ühe õpetaja juures ja see on koolijuhataja Gustav Leht. Esimesest koolipäevast alates kuni viimaseni välja, kandis ta alati ühesugust riietust: tumehalli kurguninööbitavat frentši, samuti põlvpükse ja tumehalle põlvsukki, mille ülaservas sinine ja must triip. Jalas olid tal nööridega poolsaapad. Pidulikel puhkudel kandis ta musta ülikonda valge särgi ja musta lipsuga. Isamaaliste sündmuste puhul noorkotkavormi. Muide, pidulike puhkude hulka kuulusid ka esimene ja viimane koolipäev.

 

Mis puutub nõuetesse õpilase välimuse suhtes, siis pean puudutama hügieeni, puhtust ja ka soengut. Kosmeetika ja ehted jätame kõrvale, neid lihtsalt polnud meie jaoks olemaski. Pikki patse, mis mõni aeg tagasi üsna moodsad olid, tüdrukud enamasti ei kandnud. Meie soeng seisis sirgetes, lühikesekslõigatud juustes, kui just Issand kedagi kräsupeaga polnud õnnistanud. Nooremates klassides olid meil tukad ees, hiljem sai juuksed seitlisse kammitud ja kõrva äärest „pangega” kinni pandud. Mõni albim vast ehk sättis neid pangesid sinna mitu tükki ritta. Puhtusekontrolli tehti pisteliselt. Vaadati, kas aluspesu on puhas, küünealused ei „leina” ja et sõrmede vahel poleks sügeliste ilminguid. Erilise vaatluse alla võeti juuksed, et seal ei leiduks pisikesi elanikke ega nende algmeid.

 

Räägime nüüd natuke ka poistest. Koolis valitses kord nagu noorsõdurite kasarmus: juuksed pidid nulliga mahaaetud olema. Aga viienda – kuuenda klassi poisid pidasid ennast juba väikest viisi noorhärradeks. Sestap siis tuldigi sügisel kooli kena meesterahva soenguga, mida suve jooksul oli hoolega kasvatatud ja korrastatud. Aga selle koha pealt oli koolijuhataja rinnus südame asemel kivi. Võeti ühel heal päeval kätte, seati raiepakk keset puukuuri ja läkski talguteks lahti. Veritseva südamega pidi noor härrasmees vaatama, kuidas lõikusmasina halastamatu nagina saatel ta kenad kahlud saepuru ja puukooreprahi sekka langesid. Selle töö näitas koolijuhataja alul ise ette, jätkasid juba suuremad ja vilunumad poisid.

 

Et koolis ei tohi koerust teha ja väljaspool kooli tuleb tagasihoidlikult käituda, see oli ju niigi selge. Eriti tunnis peab laps vaikselt istuma, tegema suu lahti ainult siis, kui teda küsitakse, jälgima hoolega õpetaja seletusi ja püüdma võimalikult põhjalikult ainet omandada. Aga oh häda, lapsed jäävad lasteks. Mina ja mu kaks pinginaabrit – Helve Tamvelius ja Vilma Beekman-Põldma – täitsime küll tihtipeale ainult seda viimast nõuet.

 

Kõik see juhtus kuuendas klassis ja ainult ühe õpetaja tunnis. See õpetaja oli Anton Tohver. Ta oli Vabadussõjas põrutada saanud ja sellest peale ilmnesid tal mõnesugused iseärasused. Heatujulisena unustas ta ennast vahest lõuga hõõruma ja keelega suukoopas ringi mugima, kui aga ärritus, siis tõusis tal nagu nõiaväel lagipeal juuksetutt püsti – nagu kuke sabasulg. Kui palju kordi põhjustasime meiegi talle selle omapärase soengumuutuse. Eks soodsa pinnase igasugustele vempudele lõi muidugi asjaolu, et jagasime „tööklassi” viienda klassiga. Ja õpetaja pidi ju samuti oma tööd kahe klassi vahel jagama. Niipea, kui ta meile kirjaliku töö oli kätte andnud ja ise viiendas klassis suulist osa läbi võtma hakkas, algas meie tähetund. Mida meie, väiksed tobukesed, küll ometi kõik välja ei mõelnud! Üks väike näide. Tollal oli kauplustes müügil saapaviks „Lodix”. See oli tugevast valgest plekist karpides, mille kaas põrandale kukkudes hästi heledat klirinat tegi. Primitiivsed ja odavad, nagu kõik meie koolitarbed siis olid, täitis ka värvivee nõu kohuseid lihtne viksikarbi kaas. Manasime siis hästi keskendunud näo ette ja asusime täie tõsidusega oma kirjaliku ülesande kallale. Märkamata ja nagu muuseas sai aga karbikaaneke nipsu: Klirr-u-uu-klik-klik-klik. Noh, juhtub vahel, mis seal ikka. Vähe aja pärast jälle: Klirr-u-uu-klik-klik-klik. Kolmandale klirinale reageeris õpetaja juuksetutt ja ta ise ka: „Mis te sest plekitükist loobite?“ Vastus tuli kõige ilmsüütuma näoga: „Ega see plekitükk ole, see on värvinõu!“ –.„Mis te tast loobite siis?“ –.„Kogemata kukkus...“ Nüüd tuli üliinimlike pingutuste varal naeruturtsatus tagasi hoida ja õpetajale nii kaua ilmsüütu ma-pole-midagi-teinud-näoga silma sisse vaadata, kuni ta juuksetutt normaalasendi võttis.

 

Väiksemaid üleastumisi ja tillukesi naeruturtsatusi karistati ainult pingis püstiseismisega. Ja ei möödunud kahjuks küll ühtegi Anton Tohvri tundi, kus keegi meist kolmest poleks püsti seisnud. Või ka kõik kolm korraga. Leidlikumate vigurite puhul aga pandi nurka. Varasematel aegadel pandi nurka selle sõna otseses mõttes. Isegi põlvili ja hernedki puistatud põrandale. Meie päevil kujutas nurgasolemine endast ainult pärast tunde klassi ees püstiseismist. Tuli meil, kolmelgi seda vahetevahel teha. See sündis vallamajas, neljanda klassi ees, sest Anton Tohver oli selle klassi juhataja ja kõrval asus ka tema enese elukorter. Kakskümmend minutit, ega ta sealt raasugi alla ei jätnud! Et kõigile vaatamata olime ikkagi kooli priimused ja viiemehed, siis anti meile kõik andeks. Ja kui me parasjagu mingit vempu ei haudunud, siis silitas õpetaja meil vahel pead.

 

Olinde Rooberg kirjutas mälestused Kiiu koolist 1990ndate lõpus.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.