Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Viagra prescription walmart viagra femenina generica cheapest viagra in the uk. Vendita cialis online italia levitra professional low cost canada drugs online cialis. Buy viagra online au viagra oder ahnliches ohne rezept kamagra viagra sale. Come acquistare viagra online lexapro erfahrungen generic viagra online no prescription.
Kuusalu kolhoosi abitootmine Estron

Maila Tamm (snd 1950), töötas Estronis 1969–1977

 

Olen pärit Kuusalu vallast Sigula külast. Koolis käisin Hirvli koolis neli klassi ja siis läksin Loksale edasi õppima. Loksa keskkooli lõpetasin 1968. aastal. Kuna ma pärast keskkooli lõppu ülikooli sisse ei saanud, siis hakkasin tööd otsima. Liikus jutt, et Kiidu tuleb mingi „pooljuhtide“ tehas ja et sinna otsitakse noori tüdrukuid, kellel on keskharidus. Tehti parasjagu Kuusalu kolhoosile abiettevõtet. Vladimir Makarov organiseeris seda tehast ja Kuusalu kolhoosi aseesimees Lembit Kivimäe oli ka kõvasti abiks. Moes oli sel ajal teha selliseid abiettevõtteid. Ühelgi kolhoosil Eestis seni elektroonikatehasest abiettevõtet polnud. Olin kas viies või kuues inimene, kes tehasesse tööle võeti.

 

Estron paiknes 1969. aastal Kiiu mõisa saalis. Saal oli siis sama suur kui praegugi. Saalis olid enne Estronit olnud geoloogid ENSV Geoloogia Valitsusest. Estronis hakati tegema raadioaparatuuri- ja sidetehnikaplokke. Plokid läksid Tallinna mõõduriistade tehasele, paiknes see bussijaama lähedal. Vahel läksid plokid ka ekspordiks, siis tuli need lisaks ka lakkida. Tinaga sulatasime juhtmeid kokku. Hiljem Estroni toodang laienes kiiresti. Väga nõutud olid meie valmistatud lauakalkulaatorid, valjuhäälsed sisetelefonid Estron 40-20 ja paljud teised uudsed elektroonikatooted.

 

Mõisa suures toas oli töö lumbes 15 tüdrukut, mõned kolhoosist kergemale tööle suunatud naised ja 3–4 poissi. Mõned naised tegid ka kodus tööd, nad koostasid juhtmekimpusid. Alustasin tööd Estronis jaanuaris 1969 ja olin mõisas tööl kuni 1977. aasta kevadeni. Siis koliti suurem osa tehasest uude majja Kiidu, Vana-Narva maantee äärde. Seda maja hüüti Kartaagoks, kuna seal oli varem kolhoos midagi ehitama hakanud ja siis ehituse pooleli jätnud.

 

Mõisa teine korrus oli aastatel 1969–1975 kortereid täis. Esimesel korrusel oli Estronil galvaanikatsehh. See asus seal, kus kunagi oli olnud kauplus. Mõisa keskosas lõunaküljel oli peainseneri kabinet. Peainseneriks oli Lembit Kirsmäe. Mõisa kirdepoolsetes tubades oli vibraatorite osakond. Reet Alle oli seal juhatajaks. Vibraatorid olid mõõteaparaadid, mis tegid alalisvoolu vahelduvvooluks. Neid tehti kosmosetööstusele. Mõisa läänepoolses osas hoone põhjaküljel olid tehase konstruktorite töökohad. Need olid helgete peadega mehed. Linnast meelitati nad siia hea palgaga. Konstruktoreid oli 5–6 meest. Kui trepist üles minna, siis esimene uks paremale oli Estroni „linnameeste“ ühiselamu. Teisel korrusel tootmist ei olnud. Ma sain mõisa korteri 1972. aastal. Tehas aitas korteri remontida. Vesi ja kemmerg olid õues.

 

Praegused mõisa juures olevad garaažid olid hiljemalt 1975. aastal juba olemas. Nende põhjapoolses otsas oli tehase metalligiljotiin, selle kõrval ladu raadiodetailidele ja siis tulid kaks autogaraaži. Estroni autodeks olid PAZ-buss, millega Olev Puust vedas Tallinnast töölisi. Furgooniga GAZ 51, seda hüüdsime hõbehalliks, sellega tehti ekskursioone. Oli kolm GAZ 53-e, kaks neist kallurid ja kolmas – kongiga – vedas töölisi kohapealsetest küladest. Tehases oli parimatel aegadel ligi 200 töötajat. Tallinnas oli tehasel oma esindus, umbes kümme inimest, kes tegelesid varustamisega.

 

Mõisa ait-viljakuivatis paiknes tehase mehhaanikaosakond, seal olid igasugused rauatööpingid. Seal osakonnas tehti toodangule vajaminevad metallkonstruktsioonid. Ühes osas sellest majast olid kolhoosi ehitusosakonna ja tehase ladu.

 

Estron oli noorele inimesele pärast keskkooli puhas ja väga hea seltskonnaga töökoht. Õppisin seal tegema väga täpset tööd. Enamik töötajaid olid noored ja vallalised. Käisime palju teatris ja ekskursioonidel, alati saime bussi kolhoosi poolt, oli hästi lõbus ja tore töökoht. Töö, mida tegime, oli ülitäpne ja selle eest maksti väga hästi, palgad olid palju paremad kui kolhoosis tavatööl. Töö oli puhas, kuid mürgine, kuigi sellest me sel ajal midagi ei teadnud. Ventilatsioon oli küll olemas, kuid see mürises niipalju, et me lülitasime ta välja. Töö tegid mürgiseks tinaaurud. Töökultuur oli väga kõrge ja see oli algul harjumatu.

 

Estronis olid hästi organiseeritud tähtpäevade tähistamised. Näiteks tähistasime me raadiopäeva, see oli 7. mail ja see oli suur pidu. Samuti pidasime nääripidu ja Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Naistepäeva tähistamine toimus alati väljasõiduga ja oli eriti uhke pidu. Telliti tuntud artiste ja ansambleid ning peod kestsid hommikuni. Peo algul tehti kokkuvõtteid tootmisest, sest naistepäevaks olid eelmise aasta tootmistulemused selged. Vahel segati pidude jaoks piiritust, mis meil laos oli, veega – nii sai odavama viina.

 

Olid ka kvalifikatsioonitõstmise kursused. Vladimir Makarov oli ise kui sündinud pedagoog. Mina lõpetasin töö Estronis viienda kategooria raadioaparatuuri monteerija kvalifikatsiooniga. Ka kvartali töövõistlused olid, anti lilli ja auhindu. Kvartalikokkuvõtteid tehti pärast selle lõppu tehases mõnes suuremas ruumis. Parematele olid rahalised preemiad. Tehases oli tehnilise kontrolli osakond. Meilt pidi minema välja vaid parim toodang ja see oli kui auasi. Tööpäeva lõpus pidid töölauad olema absoluutselt korras. Tööpäev algas täpselt kell 8 ja lõppes 16.45. Hilineda ei tohtinud, kui jäid hiljaks, olid preemiast ilma. Kui tuli omaasjus ära käia, siis see oli võimalik, kuid tunnid tuli tagasi teha.

 

Kolhoosirahvas hästi ei sallinud Estroni töötajaid. Eks need tegid ju teiste arvates puhast tööd ja said selle eest tublit palka. Estroni omad pidasid ennast ka ise pisut paremaks kui muud kolhoosnikud.

 

Estronis oli ka veel oma abitootmine. Tiit Alle oli osakonnajuhataja. 1972 tehti näiteks suveniir-nokamütse, 1971–72 tehti T-särke. Neid särke tehti siiditrükiga. Piilupart Doonaldiga T-särgid olid väga popid. Samuti tehti vimpleid. Siiditrükk kuulus galvaanikatsehhi alla.

 

Estroni töötajad käisid vajadusel kolhoosipõldudel abitöödel. Käidi heinal, tehas andis veoauto. Korraga läks umbes 15 inimest. See heinategemine oli pisut ka nagu nali, sest suur osa tüdrukuid ei olnud maaeluga kokku puutund. Näiteks oli juhuseid, kui niidetud hein oli alles täiesti toores, kuid hakati seda kohe kärbikusse panema. Hangumine oli jube raske. Mäletan, et põlesime päikese käes täiesti ära. Päevituskreeme ei olnud sel ajal olemaski. Normiks oli kümme kärbikut inimese kohta päevas. Valklas oli osakonnajuhatajaks Johnson. Tema kontrollis kärbikuid. Tema oli vana kooli mees ja pahandas, et mingid kekud plikad on toodud heinale. Töö kvaliteet ei olnud tema meelest hea. Vahel oskasid plikad kärbikule nii vähe heina sättida, et need olid pooltühjad. Tüdrukud ei teinud seda mitte paha pärast, vaid oskamatusest. Aga nalja ja lõbu oli palju. Olime ju noored.

 

1969. aastal olid Estroni eesotsas juhataja Vladimir Makarov, tootmisjuht Evald Tori, peakonstruktor Heimar Heidelberg ja varustusülem Esi Kull. Ka Tõnu Tüksammel ja Lembit Kirsme tulid Estronisse üsna algusaastatel.

 

Maila Tamme mälestused kirjutas üles Urmas Kirtsi 2012. aastal.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.