Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Where to buy viagra in patong cialis kaufen im internet canada cialis no prescription. Viagra forums uk kamagra 1st erfahrungen where to buy viagra cape town. Viagra online problems sale cialis oral jelly is buying viagra online illegal. Viagra prescription online consultation was kostet viagra bei der apotheke best site to order viagra online.
Kiiu nimest

 

Kiiu on üks Kuusalu kihelkonna väheseid olulisi toponüüme, mil puudub ametlik ehk üldomaksvõetud seletus. Teiste külade nimed on üldjuhul kas joonelt mõistetavad (Allika, Mäepea, Külmaallika, Põhja, Tammistu jpt) või vajavad natuke nuputamist, murde- ja unarsõnade meenutamist ning vanemate kirjapiltidega kõrvutamist, olles jõukohased mõistatused ka asjaarmastajatest kohanimehuvilistele (Kuusalu, Salmistu, Leesi, Aabla, Pärispea jpt). Kiiu on aga seni jätnud kimbatusse koguni asjatundjad. Kaasaegne arusaamatu nimekuju on seni edukalt varjanud oma algse tähenduse saladust. Võimaluse, et see sõna pärineks mõnest muust kui eesti keelest, võib julgesti kõrvale heita. Veel vähem oleks pihta hakata oletusega, et see kena lühike ja kohalikule keelepruugile iseloomulikult käänduv sõna (näiteks: elan Kiius, tulen Kiiust, lähen Kiidu, mitte Kiiusse ega Kiiule) polegi kunagi midagi tähendanud: see oleks vastuolus kõigi maade ja rahvaste kohanimetavadega. Kuidagi ei saa ka kurta, et Kiiu nimi poleks piisavalt varakult (või piisava sagedusega) dokumenteeritud. Risti vastupidi – esmamainimise ajaloolises pingereas kuulub Kiiu nii Kuusalu kihelkonna kui ka tänase Kuusalu valla külade esikümnesse. Kõigi nende (Kiiu, Kuusalu, Kaberla, Valkla, Hirvli, Sigula, Kahala ja Uuri, vahepeal haihtunud Kullava ja Kalamäe, ning Jõelähtme kihelkonnast lisandunud Rummu ja Saunja) nimed on jäädvustatud juba Taani hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus, mis juhtus ilmselt mitte varem kui 1219. aastal ja mitte hiljem kui 1241. aastal. (Täpsuse huvides olgu osundatud, et koos nende siitkandi vanimate teadaolevate toponüümidega leidsid ülesmärkimist ka Rebala kui muinaskihelkond, kuhu kõik need külad toona kuulusid, ning Kolga, mille teine nimi olnud Põdratu, mis aga ei tähistanud ei mõisa ega küla, vaid kihelkonna idaotsa ja sealsete külade kooslust.)

 

Esimesele nimekujule Kithae järgnevad ajaliselt Kyde, Kide, Kydo, Kidy, Kidto, Kydho, Kida, Kyda, Kydu: kõik muidugi muukeelsetes tekstides, kusjuures kaks eelviimast XVII sajandi lõpust esinevat varianti jäävad kehtima võrdväärsete ametlike nimekujudena kaasaegses saksa keeles ning transkribeerituna ka tsaariaegses vene keeles. (y-tähe abil üritati varem rõhutada i-hääliku pikkust, hiljem muutus see rohkem moeasjaks, kohe kindlasti ei hääldunud see aga ü-na.) Rootsi ajast pärinevad ka Kiiu vanimad üleskirjutused puht-maakeelse kohanimena, esialgu loomulikult vanas (Kio – 1672.a) või suisa saksapärases (Kieho – 1674.a) kirjaviisis. Mõlemal juhul on jäädvustatud juba tänane kõlapilt, väikese mööndusega nimede lõpusilbi o ja u vahelise üle-eestilise tänaseni kestva segaduse asjus, mida saksa kirjatargad kaldusid lahendama ikka o kasuks. (Kaasaegse eestikeelse kirjapildini jõudmiseks tuli aga Kiiul ära oodata oma tulevase hingekarjase Eduard Ahrensi väljatöötatud uus kirjaviis, mis sündis teadupoolest keset Kiiu maid Kuusalu pastoraadis.) Nime esimene silp on niisiis osutunud püsivaks läbi aegade ja keelte, varieerudes üksnes tähevaliku raames, paraku aga mitte teine silp, mis raskendabki sõna algkuju taastamiskatseid. Suurimad kõikumised torkavad silma lõpusilbi täishääliku osas, millest tahaks kangesti järeldada, et äkki seal ongi olnud maakeeli kõik see aeg u, mis sakslase jaoks tundub nii silmale kui kõrvale harjumatu ja nõuab asendamist millegi muuga, üldjuhul aga o-ga. Mis puutub vanimasse kirjapilti, siis tundub, et asjassepuutuvad Taani kirjatsurad rakendasid kaksiktähte ae mitte niivõrd ä-hääliku vastena, kuivõrd (kuri)tarvitasid seda kõikvõimalike neile segasteks jäänud vokaalide tähistamiseks, eriti rõhututes järgsilpides. Sarnased lood on ka kaksikkonsonandiga th (mis kindlasti ei hääldu ei tänase eesti ega ammugi inglise keele kohaselt), mida on samuti kasutatud niiöelda augu täiteks, sedapuhku kahtlaste kaashäälikute korral, sealjuures silmatorkavalt tihti selle asemel, et kirjutada lihtsalt d-täht.

 

Kokkuvõttes julgeks oletada, et XIII sajandi alguse maakeelne kõlapilt oli Kiidu või Kiido. D-häälik paistab olevat sealt ajapikku (ilmselt seoses nime algtähenduse ähmastumisega) kaotsi läinud, tuletades ennast meelde vaid sisseütlevas käändes –Kiidu, säilides aga saksakeelses pruugis suupärasema häälduse huvides ja ühtlasi kirjasõna toel. (Analoogilisi näiteid, kus just saksa keeles on konserveerunud ürgsem nimekuju, leidub Eesti toponüümikas hulgem.) Arvestades kõike eelnevat ning tõsiasja, et eesti asulanimed on üldjuhul vormiliselt ainsuse omastavas käändes, jääb üle järeldada, et Kiiu on moodustunud mitte hüpoteetilisest sõnast kiid (mis käänduks sarnaselt sõnadega hiid ja riid), nagu kipuks esimese hooga arvama, vaid siiski sõnast kiit (mis käändub nagu liit või Tiit). Viimane vaatab küll vastu uuematest õigekeelsussõnaraamatutest kiituse ja kiitmise sünonüümina, on aga omaette sõnana igapäevasest keelepruugist sama hästi kui välja langenud ning leiab tarvitust peamiselt liitsõnade osana: heakskiit, takkakiit, kiidusõna, kiidukõne, kiiduavaldus, kiidulaul, kiidukukk jt, millistest pooled on pigem halvustava alatooniga.

 

Hoopis teine pilt avaneb vanast heast Wiedemanni sõnastikust, kuhu on talletatud kogu rikkalik eesti sõnavara nüüdseks pooleteistsajandi taguse seisuga. Kiit osutub ülimalt produktiivseks ja nüansirohkeks nii sõnana kui sõnatüvena, kusjuures tuletised ja kasutusnäited on valdavalt positiivse mõistelaenguga. Muu huviäratava hulgas leiab sealt kõnealusele sõnale veel kaks kõlaliselt tähelepanuväärset sünonüümi – kiide ja kiidus–mõlemad tänase seisuga unarsõnad, sõnapaari suur kiitus! – ootuspärase vastega suur tänu! ning väljendi Ei kiidumaad ole meile, mis ümberöelduna tähendanud, et meie maad pole miskid erilised, st eriti head. Kiiu kandis aga olid ja on üsna head põllumaad, teisisõnu kiiduväärsed maad ehk kiidumaad!

 

Ometi jääb veel ka teine seletusvõimalus: Eestis (ja mitte ainult Eestis) on olnud laialt levinud komme nimetada talusid, mõisaid ja külasid nende rajajate või kunagiste peremeeste järgi. Pole välistatud, et ka Kiiu on saanud nime samal moel. F.J. Wiedemann toob igastahes ära naisenime Ki(i)do, mis on ilmselt eesti algupära, meesvastet tal sellele kõrvale panna ei olnud. Eesti teenekaim isikunimede uurija Edgar Rajandi teab kinnitada, et seda nime olla kandnud nii mehi kui naisi, kuid täpsemaid seletusi pole temalgi olnud esitada. Muistse samatüvelise poeglapse nimena võiks kõne alla tulla vahest siiski Kiit, mis käänduks nii nagu keskajast kindlalt teadaolev (ning XX sajandil taaselustatud) eesti mehenimi Koit. (Viimane on muide jäädvustunud ka kõikvõimalikes kohanimedes, millistest esijoones meenub Koitjärve, mis toob omakorda meelde Lõuna-Eestist Kiidjärve.) Kas eelistada Kiiu võimaliku algse nimekujuna Kiiduküla või Kiidu küla, on juba maitse asi, kusjuures tegelikult üks ei välista teist ja kõlab ikka ühte moodi.

 

Ka Sääreküla nimelugu on jäänud segaseks. Kui Kiiu esineb kirjalikult alates XIII sajandist, siis Sääreküla ilmutab ennast esmakordselt alles 1517. aastal. Selleks ajaks on möödunud ligi sada aastat Kiiu mõisa mainimisest kõrvuti samanimelise külaga. Siit võiks oletada, et Sääreküla on kas see osa Kiiust, mis jäi mõisastamata, või pigem asundusküla, kuhu koliti kõik need pered, kelle maad mõisastati. Juhul kui kogu vana Kiiu jäi lõpuks mõisa alla ja selle kõrvale tekitati uus küla, muutub tunduvalt tõenäolisemaks ka uue nime mängutulek. Sääreküla (hüüd)nimi võis tekkida põhjusel, et mõisa sunnil pidid inimesed lahkuma oma endistest elukohtadest ehk tegema sealt sääred. Mitte kõige paremakõlaline nimi ei osutunudki kuigi pikaealiseks. 1884. aasta kaardil on see siiski veel olemas, paigutatuna Härma talust umbes poole versta jagu põhja suunas. Sääreküla nimi haihtus tõenäoliselt maade kruntimise käigus XX sajandi alguses. Ka talunimedes pole Sääre-nimi säilinud. Ürgne ja elujõuline Kiiu nimi jäi peale – igati kiiduväärt tulemus.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.